.
“Arvan, et nad ei plaaninud siia tulla. Aga see oli neist kena, et nad meid ära tõid. Oh neid toredaid kohalikke”. Vaatame kuidas auto, mille peale hääletasime, nurga taga ümber keerab ja tuldud teed tagasi sõidab.
.
“ESTONIAAAA…” Tervitab meid, juba tuttavaks saanud, ühe jalaga, Mauricio.
.
Hääletasime Puerto Viejo’st Manzanillosse. Tänane plaan on jalarännak Punta Monasse ette võtta.
.
.
Vahetame ranna käimad matka omade vastu ja hakkame tatsama. Me kaks, matkaselli, teame vaid üht- umbes 9km on üks ots ja kõndida tuleb läbi džungli. Kui midagi muud ei tea, siis vähemalt jalanõud on hea valik.
.
Jalutame keset džunglit. Kõik nii nii roheline. Keegi oleks justkui guaššvärvidega tööd teinud. Puud on suured ja kõrged. Ajan pea kuklasse ja imetken. <<Need puud lähevad vist küll otse taevasse välja.>>
.
“Kas me vasakule ei peaks pöörama?”
Loll küsimus. Ilmselgelt teab Haile sama palju kui mina.
.
Jalutame kord vasakule. Natuke paremale. Siis jälle vasakule. Nii me, sinkavonkaliselt, õiget teerada otsides tiirutame. Puud on endiselt rohelised ja kõrged. Mõni suurem, kui teine. Mõni sootuks maha kukkunud. Tuleb üle ronida või alt roomata.
.
.
“Kas sa kompassi oskad lugeda?”, küsin Hailelt.
.
“Ei. Aga sina”?
.
“No seal on märgitud põhi ja lõuna ja mingid nooled…. Ei. Ei oska. Üldiselt olen ma väga kehv orienteeruja.”
.
Mets läheb harvemaks. Kaovad varjud ja taas paistab valgus.
.
Märkame maja. Meest. Koera. “Esta es propiedad privada!” (tõlk: see on eramaa), kuuleme meest hüüdmas. “Sabes, donde esta Punta Mona?” (tõlk: kas teate kus asub Punta Mona?) Vastus on kidakeelne – käeviibutus džungli suunas. <<Mitte just väga selged juhised sellelt härralt.>>
.
.
Lähme tuldud teed tagasi. Kuhu, ei tea. Patseerime mööda džunglit, lootuses tänase päeva jooksul Punta Monasse jõuda.
.
Haile unustas patsikummi koju ja jupp aega proovib loodusest sellele asendust leida. Vaatan tagasi ja näen kuidas ta midagi sikutab. Taim on vintske ja ei anna järele. Haile peab selles lahingus kaotust tunnistama.
.
Alates sellest, kui Haile tundmatut taime torkis, hakkasid toimuma kummalised asjad.
.
Endiselt kõnnime teadmata suunas.
.
Haile vehib kätega, jookseb mööda džunglit ja karjub kärbse peale, kes teda juba pikalt rahule ei jäta.
.
Jõuame lagendikule. Tunneme rõvedat lõhna. Kilpkonn on kaldasse uhtunud. On teisel süda lakanud tuksumast ja mustad, raisakotkaid meenutavad, linnud on nüüd tema kallal keha kinnitamas.
Võigas.
.
.
Rõõmustan, sest tundub, et oleme, viimaks ometi, õige raja peale saanud.
,
“Oota, kas me juba mitte ei ole siin olnud?”, vaatan küsivalt Hailele otsa.
.
Tõepoolest. Oleme siin olnud. Jõudsime matka alguspunkti tagasi. Paistab, et tiirutasime pea poolteist tundi džunglis ringiratast. Mis siis ikka. Mis sitasti see uuesti, või kuidas see rahvatarkus oligi.
.
Kõnnime mööda randa. Oleme teel koopasse.
.
Seisan siin väikese kaljumüraka otsas. Lained peksavad vastu seina ja vett pritsib igasse ilmakaarde. Haile sooritas just hüppe ja maandus koopas. Tal läks see suisa lihtsalt, kohe nähe, et ta on siin enne käinud.
.
.
Käes on minu kord. Kinnitan kotirihmad. Võtan sisse stardipositsiooni. Loen laineid. Liigun äärele, tasa ja targu, lähemale. Kuradi libe on. Jalad ei taha kohe üldse kindlalt püsida. Tunnen kuidas süda hakkab kiiremini lööma. Võtan julguse kokku ja teen selle sammu.
.
Raisk, siin ma nüüd olen, maa ja taeva vahel. Loodan, et laine ei tule ja mind merre ei pühi. <<Kuidas Hailel see küll nii lihtsalt õnnestus, samas, kui mina nagu sitahäda siin olen?>>
.
Hüppan.
.
Õnnestub. Jõuan koopasse, mitte küll kuiva jalaga, aga terve jalaga küll.
.
.
Koobas on pime ja väike. Koopa avaus nagu aken. Pakub vaadet mänglevatele lainetele. Mõned vihasemad kui teised.
.
Otsustame, et täna Punta Monasse ei lähe. Või noh, puht ajaliselt ei jõua. Siin on juba kell 17.00 pime kui öö. Costa Rica targad räägivad, et kui on nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista, siis džuglis ekselda ei maksa.
.
Selle asemel võtame rannas istet ja hakkame lõunat valmistama. Tortillad, avokaado ja ubadega- nagu ikka.
.
Tagasiteel hakkab sadama. Kohe kõvasti. Siinne vihm ei ole mingi tibutame. Kui siin sajab, siis ikka korralikult. Kaks piiska ja oled nagu dušši alt tulnud.
.
Saame sukeldujatest mehhiklaste auto peale. Laulan neile La Cucarachat ja otse hosteli väravasse härrased meid viivad.
.
Otsustame filmiõhtu teha. Enne veel, käime ujumas. Haile saab millimallika taoliselt asjalt hammustada. Viimane jääb ta bikiini ülemisse osasse kinni. Haile on paanikas ja tõmbab bikiinid üle pea. Mina ei suuda naeru pidada, kui vaatan sõbrannat paljaste tissidega mööda merd ringi jooksmas.
.
Millimallika hirmust üle saanud, lamame rahulikult voodis ja vaatame filmi. Mingi hetk hüppab keegi laest alla ja maandub Haile rinnal. Mina ei saa pea sõnagi suust ja lihtsalt vahin seda miskit. Tundub, et konn. Lõpuks saab Haile aru, et miski on valesti. Kargab kiljudes voodist ja toast välja. Mina tema kannul.
.
Hirmsa kisa peale on ka Jackie toast välja tulnud. Siin me nüüd oleme, lahendamas konna müsteeriumit. Haile ja Jackie lähevad vajalikke vahendeid konna vabanemiseks tooma ja minule jäeti konnavalvuri amet.
.
“Kuulge, täiega sorri, aga kaotasin konna silmist.”
.
“Whaaaaat????!!!! Kadri, sul oli ainult üks ülesanne, mitte konn silmist lasta ja sa ei saanud sellega hakkama.”
.
Viimaks tuleb konn padja alt välja. Hüppab mööda tuba, meetripikkuseid hüppeid, enne kui Haile ta topsi püüab ja loodusesse, kus on tema koht, tagasi laseb.
.
Haile tuleb trepist üles: “okei, ma tavaliselt ei ole selline, aga täna on väga veider päev olnud. Kõik imelikud asjad hakkasid minuga juhtuma peale seda, kui üritasin seda taime maast lahti kiskuda. Mitte kunagi enam ei võta ma midagi looduselt. Karma.”
.
Tänase matka käigus õppisime, et
.
emakeselt looduselt ei võeta!.
.
.
.