“Tere tere tere tere hommikut, tere Tiit, tere Teet, tere Mai, tere Kai. Tere tere tere tere hommikut, tere maa ja taevas lai…”
.
“Kui mu isa seda mulle laulis, olles väike plika, kõlas see kenasti. Sinu kraaksumine, küll aga, tegi kõrvale valu.”
Nii palju siis sõbranna toetusest minu ilusale lauluhäälele.
.
Oleme viimaks Semuc Champeysse jõudnud. Veetsime eile tervelt 13h bussides, et läbida pisut üle 200km. Brutaalne. Üks buss logum kui teine, mitte rääkides maru külavahe teedest. Nii et oleme vägagi põnevil ühe ilusaima loodusime taaskordsest külastamisets.
.
.
Haile on siia tulekust unistanud sellest ajast peale, kui me esimest korda, aprillis, Antiguas kohtusime.
.
Naerame. Laulame. Päike paistab.
Elu on ilus.
.
Meil on umbes kilomeeter veel Semuci sissepääsuni jalutada. Võsast, minust mitte väga kaugel, tuleb välja mees. Matšeetega mees. Jalutab teine rahulikult, tasa ja targu, kallakust üles. Mees on võrdlemisi lühike, nagu nad kõik siin Guatemalas. Nägu ma tal ei näe, see on tumeda rätiga kaetud, isegi silmad mitte ei paista. Nokkmütsigi on härra endale tugevalt pähe tõmmanud. <<Võsalõikurid,>> mõtlen peas.
.
.
Võsalõikurist matšeete mees jõuab tee peale ja tormab minu suunas. Haarab mul käest ja hakkab mind endale lähemale sikutama. “Leave her alone,” (tõlk: jäta ta rahule) haarab Haile mu teisest käest.
.
Midagi ei saa aru, et mis praegu toimub.
..
Silma nurgast näen, et võsast tormavad välja veel kaks matšeetega meest, kes meie suunas jooksevad. “What the fuck is just happening,” (tõlk: mis kurat praegu toimub?) karjun Hailele. Tunnen kuidas mehed mind kahelt poolt lükkavad ja tõmbavad. Tahaks nagu midagi teha, aga matšeetede nägemine on mind paigale naelutanud.
.
.
Viimaks taipan. Meid röövitakse. Seda mitte just kõige viisakamal viisil. Kolm tumedasse riietatud, maske kandvat, meest vehivad meie nägude ees teravaid matšeetesid ja ainuke asi, mis kõrvu kostub on “mochilas, mochilas” (tõlk: seljakotid, seljakotid).
.
Hoian paremas käes telefoni ja vasakus GoProd. Ei teagi kohe mida teha, kas peaksin need lihtsalt ära andma? Kuid tundub, et röövlid himustavad pigem mu seljakotti. Ma ei tea kuidas, aga mul õnnestub telefon püksi taskusse panna.
.
Rüseleme ringi. Üritame midagigi teha, et end bandiitide eest kaitsta. Kiirelt lendab peast läbi paar nippi-trikki, mida karate treener Margus on õpetanud. Kuid ma ei mäleta, et oleksime karatetrennis matšeetedega mänginud.
.
.
Praegu välguvad mu näo ees kolm matšeetet. Mida teha? Kuidas toimida? Ehk on kõige targem end porgandpaljaks lasta koorida? Kuradi hirmus on pealekauba. Kõige rohkem kardan puht füüsiliselt viga saada.
Ohh kui palju mõtteid selle lühikese ajaga mu peast läbi jookseb.
.
Mehed on meie ümber ringi moodustanud. Enne kui taipan, on üks röövlinägudest oma terariistaga mu seljakoti rihmad läbi lõiganud. Kõik toimub kiiresti ja rüseluse käigus. Olen õnnelik, et käsi koos kotirihmadega maha ei lõigatud.
.
Palju asju juhtub ühe korraga. Tõeline action film. Seisan oma elu eest ja üritan silma peal hoida, et mis toimub Hailega, mu selja taga. Näen, et ka temal pole enam kotti, lisaks on ta käsi verine. Üks meestest ei olnud kuigi džentelmenlik ja lõikas talle kätte. .
.
.
Kotid käes, jooksevad matšeetemehed sinna, kust tulid.
.
Seisame liikumatult. Ühtegi sõna me ei lausu. Jalad ja käed värisevad. Oleme mõlemad parajalt jahmunud ja šokis.
.
“What just happened?” (tõlk: mis just praegu juhtus?)
.
“Haile, paistab, et meid just rööviti!”
.
<<Ikka juhtub,>> mõtlen. Ei oskagi nagu kohe midagi teha…
.
.
Jätkame jalutamist Semuci suunas. “Hahaha, Haile, me ei saa ju minna. Meilt varastati kõik raha ära,” proovin naeru tagasi hoida.
.
Oleme umbes pool tundi jalutanud, et hostelisse tagasi jõuda. Samal ajal arutlenud, et mis meilt siis varastati. Hostelisse jõudes räägime töötajatele mis juhtus. Kõik on jahmunud, kuid maru abivalmid. Tehakse kõnesid politseisse ja omanikule. Ka Haile haava eest kantakse hella hoolt. Meil palutakse mitte kuhugi minna, sest politsei pidavat umbes 15min pärast siia jõudma, et meilt tunnistus võtta.
.
Kas politsei tuli?
.
Umbes viis tundi hiljem istume hosteli omaniku autos ja sõidame kuriteo sündmuskohale. Loodame, et mõned asjad, mida röövlid oluliseks ei pidanud, on laiali visatud ja saame midagigi tagasi. Käterätti ja veepudelit nad ometigi ei taha?
.
.
Paraku ei leia me midagi. Mis läinud, see läinud.
.
Omanik viib meid teeristi, kus istume teise autosse ja kohalikud kutid viivad meid linna, politseijaoskonda. Nii palju siis sellest, et politsei jõuab kohale 15min pärast.
.
Politseis käik on täielik naljanumber. Ütlesime hosteli omanikule, et meie endi hispaania keel ei pruugi olla piisav, et anda juhtunust täis ülevaade ja saatis tõlgi meiega kaasa. Tõlk tõlgib meesametniku järjekordset küsimust:
“Kas sul peika on?”
.
“Hmm, see on vist kõige tähtsam küsimus kogu selle tunnistuse juures, on mul õigus? Või tahad hoopis ise mu peikaks hakata,” ei jää ma vastust võlgu. Tundub, et Guatemalas ei ole ühtegi kohta, kus sulle külge ei löödaks.
.
.
Lõpuks peale mitut head tundi, saame jaoskonnast tulema. Teel koju, autokastis, teeme tutvust kahe USA poisiga ja oleme otsustanud, et homme külastame kõik koos Semuc Champeyd. Katsugu keegi meid veel röövida.
.
Oleme õnnelikud, et kõik läks nii nagu ta läks ja väljusime olukorrast elusate ja tervetena. Suuri kadusid meil samuti ei olnud. Kahe peale oli ehk €66. Lisaks rahale jäime ilma käterättidest ja veepudelitest, lõunasöögist- kaks pakki tortillasid, oad, banaanid ja jalapenod.
.
.
Nagu näha, siis meie röövijad said meilt mitte midagi. Kuigi, €66 ei ole meie jaoks ulme suur summa, siis tean, et üks Guatemala pere, eriti just selles piirkonnas, võib selle raha eest pea kaks kuud ära elada. Siiralt loodan, et seda raha kasutatakse õilsal eesmärgil.
.
Igale halvale järgneb midagi head! Õigus?
.
.