“Haile, kas sa said ka Diegolt üli pika ja pisut kummalise kirja?”
.
“Ei saanud. Mis seal kirjas oli?”
.
“A la, et peame maru ettevaatlikud olema nende inimestega- peidetud kaamerad; vaatame, et midagi joogi sisse ei pandaks; narkootikumid mida pakutakse; vägistamine/uimastamine jne. Lugesin seda eile öösel, kui koju jõudsin, ma täpselt ei mäleta. Loe ise.”
,
“Küllap Diego lihtsalt pabistab üle,” ei lase Haile end imelikust sõnumist häirida.
.
.
“Kadri, äkki sa peaksid Lucasele ja Tomasele kirjutama, nii igaksjuhuks ja üle küsima, et kas see on ikka okei, et lähme.” Ari, Haile sõbranna, kes mõne aja eest meile Ameerikast külla tuli, on ainuke, kellele tundub kogu asi kahtlane.
.
“Teen seda. Tean Pablot põhimõtteliselt esimesest päevast peale, kui siia tulin, ta on täiesti normaalne tüüp. Sai omajagu aega koos veetud, Haile teab ka teda, usun, et me ei pea millegi pärast muretsema.”
.
Saadan siiski nii Lucasele, kui ka Tomasele sõnumi.
.
“Lucas ütles, et ta väga hästi Pablot ei tea ja soovitas Tomase käest küsida. Lõppu lisas, et kui meil jama käes, siis teame kellele helistama peame.”
.
.
Pablo on varases viiekümnendates mees. Tutvusin temaga varsti pea aasta tagasi, kui esimest korda Antiguat külastasin. Pablo käis tihti hostelis noorte inimestega hängimas, samuti ei öelnud kunagi “ei” ühelegi peole. Vahel keerutas peol plaate ja üleüldse igati muhe vana. Ühtegi halba sõna pole tema kohta öelda. Pole kuulnud, et kellelgi oleks vastupidist väita.
.
Nädal tagasi nägime teda taas, üle pika aja. Ütles, et tal on maja Monterricos, Vaikse ookeani ääres ja lahkelt kutsus meid külla. Leppisime kokku, et kui Haile sõbranna siia jõuab, siis lähme.
.
Siin me nüüd istume, autos, teel Monterricosse- mina, Haile, viimase sõbranna, Pablo ja tema sõber Juan.
.
Sõidame mööda kitsast teerada, küll alles tolmutab. Mäekõrgune, pruun raudvärav avaneb ja nähtavale tulevad pruunikad valged majad. Kõik see meenutab pigem hotellikompleksi.
.
.
“Teine korrus,” kuulen Pablot alt hüüdmas.
.
Lükkan ukse lahti. Kõik on puhas ja korras. Heledad toonid, teokarbid siin ja seal, maitsekalt sisustatud korter. Külmkapist tuleb küll imelikku lõhna, ilmselt on midagi vanaks läinud, aga ma ei lase ennast sel häirida. Vaade rõdult saab kogu mu tähelepanu ja roiskunud toidu lõhn kaob sama kiirelt kui tuli.
.
Vau, siin on tõesti ilus. Palmid. Basseinid. Ookean. Ja kui soe. Justkui oleks Egiptusesse hotellipuhkusele sattunud.
.
“Tüdrukud, tulge ma näitan teile teie tuba,” palub Pablo meid endaga kaasa.
.
Tuba meile meeldib. Kaks nari, mille alumised voodid on mõnusalt suured ja näevad mugavad välja. Tundub, et tänane uni tuleb hea ja magus, arvestades, et viimase nädala oleme kolmekesi ühte voodit jaganud.
.
.
“Pablo, lae all on ämblik, kas sa teeksid sellega palun midagi,” annab Ari mõista, et talle ämblikud ei meeldi.
.
“Siin on igasuguseid loomi- ämblikud, skorpionid, krokodillid. Sa võid alati minu voodis magada…”
.
<<Okei, see on küll imelik, isegi mitte labane nali,>> mõtlen oma peas.
.
Viskame käterätid üle õla ja lähme basseini äärde päikest võtma.
.
“Uuuuh, Haile, kas see ongi päris elu praegu? Alles mõned nädalad tagasi istusime kusagil piiri ääres, keset maanteed, sõime tortillasid ubadega ja mõtlesime, mis me oma eludega peale hakkame. Nüüd istume siin fäänsi basseini ääres, vaatega Vaiksele ookeanile. Ilusat elu ikka elame.”
.
Naudime hetke ja laseme soojal päiksel kehadele pai teha.
.
“Äkki Ari peaks bikiinipaelad lahti tegema, need jätavad ta selja peale randi,” teeb Pablo kommentaari Haile sõbranna pihta.
.
“Ta on täiskasvanud naine, küllap ta teab ise kas tahab rante või mitte,” on Haile Pablo kommentaarist häiritud.
.
Punane lipp mu peas on tõusnud ja lehvima hakanud.
.
.
Lõuna on kätte jõudnud ja kõhud löövad juba pikemat aega nurru. Läheme tuppa ja keerame endile mõned värsked, juurviljased, wrapid. Ka mehepojad on tee tuppa leidnud ja suunduvad plikadega rõdule juttu rääkima, samal ajal kui mina nõusid pesema lähen.
.
Naastes märkan, kuidas Pablo Ari selga masseerib ja viimane end kohe õige ebamugavalt tunneb.
.
“Tšikid, aeg väikseks siestaks. Kas lähme basseinide juurde tagasi?” üritan Arit vastumeelsest situatsioonist päästa.
.
“Tänks Kadri! Mul on juba täiesti kõrini sellest rõvedast vanamehest.”
.
.
Oleme taas basseini ääres päikesevanni võtmas. Arutleme, et see mis toimub ei ole päris okei. Tunneme end ebamugavalt ja nii me endid kohe kindlasti praegu tundma ei peaks. Võtan telefoni ja loen Diego sõnumi veelkord läbi.
.
“Ma ei tea mis te mõtlete, aga ma ei tea kui hea mõte see on, et ööseks siia jääme. Ses suhtes, et ma ei usu, et asi nüüd nii hull on, aga mu sisetunne ütleb, et kogu see asi ei ole õige. Ja nagu vanasõnagi ütleb, parem karta, kui kahetseda. Ja Ari, et Pablo sind koguaeg katsuda üritab ja Haile, sulle teeb ta alatihti imelikke kommentaare, olgem ausad, no bueno.”
.
Peame nõu. Mehed on end õllest ja kanepist korralikult üle tõmmanud ja nüüd magavad siin basseini ääres. “Äkki peaksime lihtsalt ära minema,” on Ari idee. Mina ja Haile sellega päri ei ole. See oleks ehk liiga ebaviisakas.
–
“Nii, teate mis teeme,” olen oma plaanist põnevil. “Ari, kuna sul oli hommikul niikuinii paha, siis sinule jääb näitlemise osa. Istud vetsus ja mängid et sul kõht lahti või oksendad või mis iganes… ühesõnaga teeskled toidumürgitust. Mina ja Haile teeme rääkimise osa ja ütleme, et sa hullult haige ja tahad koju minna. Ideaalne, kas pole?”
.
.
Hiilime tuppa, et mitte oma purjus “sõpru” äratada ja lähme asju pakkima ning arutame sõjaplaani veelkord läbi.
.
Ei lähe kaua, kui Pablo jõuab tuppa. Ari suundub kemmergusse ja näitemäng võib alata. Teeme Hailega väikese eelsoojenduse ja juhime Pablo tähelepanu sellele, et Ari ei tundnud ennast hommikul üldse hästi ja olime üsna kahevahel, et kas üldse tuleme siia või mitte.
.
Läheb pisut aega mööda, kui Haile ütleb, et läheb vaatab, kuidas Ari ennast tunneb. Tagasi tulles haarab veeklaasi ja suundub vetsu tagasi, “Ari ei tunne ennast kohe üldse hästi.”
.
Varsti on juba pool tundi sellest, kui Ari vetsu saatsime. Selle aja jooksule oleme Hailega kordamööda vetsus käinud ja Ari veeklaasi täitnud ja Ari ma ei tea mitmendat korda vett lasknud, et asi ikka tõepärane oleks.
.
.
Oleme Pablole korduvalt öelnud, et Ari tunneb, end väga väga kehvasti ja ta tahab koju minna. Pablo ei taha sellest aga midagi kuulda. Korrutab, et võib apteeki minna ja talle rohtu tuua. <<Kui nad ahistamise vastu tablette kirjutavad, siis võta neid kohe hulgim,>> tahaksin Pablole öelda.
.
Umbes tund on möödas. Ari istub endiselt vetsus. Mina ja Haile käime muudkui vetsu vahet ja üritame uusi asju välja mõelda, et kuidas siit korterist ära saada.
.
“Ari heitis pikali,” naaseb Haile järjekordselt vetsuringilt.
.
Vähemalt ei pea ta enam kemmergus kükitama ja saab niisama voodis tšillida, samal-ajal, kui meie üritame end Pablo lõksust vabaks rääkida.
.
.
Üritame Pablot endiselt veenda, et kui halvasti Ari end tunneb ja ta tõesti tahab koju minna ja see on tema olukorras ainuõige viis toimida. Aga mis sa teed, kui mees aru ei saa ja selle asemel õhutab meid muudkui shotte võtma, “Ari on mängust väljas, me peaksime nüüd peo käima tõmbama.”
.
Puhta turakas ikka.
.
Alles mõne aja eest oli Pablo väga viisakas ja ütles, et mis iganes meil vaja, andku vaid teada. Kuid nüüd, kui “tõsine häda” majas, ei ole viisakast inimesest midagi järgi. Pigem on see asendunud verbaalselt agressiivse meesterahvaga, kes ajab meile hirmu naha vahele. Tunnen, kuidas olukord muudab mind iga minutiga järjest enam murelikumaks.
.
“Täna ei vii ma teid küll kuhugi,” on Pablo oma vastuses kindel.
.
.
Läheme Ari juurde ja mõtleme mida teha. Taipame, et olukord hakkab halba pööret võtma ja sellele kassi-hiire mängule tuleb lõpp teha. Olen otsustanud oma esimese õlekõrre kasutusele võtta ja Lucasele helistada.
.
Lähme Hailega Pablo juurde tagasi. “Ari on otsustanud minna. Kasvõi takso või bussiga, ta tõesti tahab koju minna,” püüab Haile olla nii konkreetne kui vähegi võimalik.
.
“On sul mõne takso number?” üritan meie siit ärasaamise protsessi kiirendada. “Ei. Siin ei ole ühtegi taksot. Bussid ei sõida. Tüdrukud, te olete keset ei kusagit,” on Pablo üle keskmise häiritud ja üritab meile selgeks teha, et täna ei saa me siit kuidagi minema.
.
Lähme Ari juurde tuppa. “See mees ajab mulle juba judinad peale. Davai, pakime asjad ja lähme lihtsalt minema. Peame siit korterist välja saama ja siis vaatame edasi,” olen otsustanud.
.
.
Lahkume toast. Ari jookseb, midagi ütlemata, korterist välja. Mina ja Haile proovime olukorda viisakalt lõpetada ja ütleme, et lähme minema.
.
“Kuulge, ma just helistasin, Monterrico hotelli, et teile “era”buss järgi saata. Ootan telefonikõnet, et bussijuhi number saada ja nüüd teie otsustate lihtsalt ära minna. Ja üleüldse, mina kutsusin ja sõidutasin teid siia, tegin kõik, et teil hea oleks…” suitsetab Pablo närviliselt oma kanepit, hullu pilk peas.
.
Võimalus, et ta hotelli helistas ja meile shuttle bussi organiseeris on sama suur, kui mina oma tänase öö siin veedan.
.
“Pablo, aitäh kõige eest, aga peame minema,” teen asjale kiire lõpu ja tuiskame Hailega korterist välja ja sõna otseses mõttes jookseme trepist alla.
.
Õues on pime kui öö ja kell näitab nii umbes 19.00 läbi. Märkan nurga peal aednikku ja ütlen, et meil on taksot vaja. Juhatab viimane meid manageri juurde, kes hakkab meile taksot organiseerima.
.
“Helistasin just Lucasele. Ta hakkas pealinnast sõitma ja palus meil taksoga Puerto San Josesse, kus esmaspäeval pitsat sõime, minna. Ta tuleb meile sinna järgi,” tunnen sõnumit edastades suur kergendust.
.
“Kahjuks ei õnnestu mul ühtegi taksot kätte saada, aga mu vend tuleb teile järgi ja viib teid ära,” on manager äärmiselt abivalmis.
.
Ei lähe kaua, kui “takso” on kohal ja väravatest välja kõnnime. Autoks on väike kastikas. Kast on kive täis ja istmeid on autos vaid kaks, inimesi küll aga neli. Mis siin ikka, lahendama probleemi vanal heal Guatemala viisil ja istume üksteise otsas, kolmekesi, kõrvalistmel. Iga kord kui juht käiku vahetab on käigukang mul kannikate vahel, Ari on poolenisti aknast väljas, Haile on üldse kuhugi meie alla ära kadunud. Aga pole hullu, kõigest 15km ja gasiljon lamavat politseinikku.
.
Umbes poole tunniga jõuame kohale. Täname manageri õilsat venda suuremeelsuse eest ja jätame jumalaga.
.
“Lucas jõuab umbes 40min pärast siia,” lõpetan telefoni kõne. “Küll Lucas on ikka hea semu. Tuuris oma venna pruta tagant auto, et kaks tundi siia sõita ja meile järgi tulla.”
.
Mul on hea meel, et otsustasime siiski oma sisehäält kuulata, kuigi korra seda hommikul eirasime ja sealt “põgenesime”. Tõsi ta on, et reisides kohtad inimesi ja hakkad neid kohe, ehk liialt kiiresti, usaldama ja eeldad, et kõik on head inimesed. Kuid nagu näha, alati see nii ei ole, eriti nüüd, kui olen kaks korda kõrvetada saanud.
.
Õnnelik lõpp ka sellel lool! Loo moraal on see, et kui sisetunne ütleb, et asi ei ole õige, siis küllap nii on.
.
PS! Teatud inimeste nimed on loos muudetud.