palmipuud ja meri

Kui Kadri Montenegrosse jõudis, olid kõik hostelid uksed juba sulgenud


“Kuhu sa lähed?” kõnetab mind tumedanahaline prillidega noormees.

Mina: “Ma päris täpselt ei teagi, aga ostsin bussipileti kusagile Montenegrosse. Kotor oli vist linna nimi!?”

“Kas sul on ööbimine olemas?” pärib mister India- sealt kandist ta tuleb, arvan.? 

Mina: “Pole mul midagi olemas, kui kohale jõuan, eks siis hakkan vaatama.”

“Kas võime sinuga tulla?” on minu ümber juba neli tõmmut poissi.

Mina: “Ega ma midagi ei tea, aga tulge tulge, kui tahate. Lihtsalt teadmiseks, et satun alatihti jamadesse, mina teie eest vastutust ei võta. Selge!?”

.

reis montenegrosse

.

Siin ma nüüd seisan, Dubrovniku bussijaamas ja bussi kusagile Montenegrosse ootan. Viimane on juba pea tund aega hiljaks jäänud, ei ta kas üldse tulebki. Hilise õhtutunni kohta käib siin õige vilgas elu- bussid tulevad ja lähevad, inimesed jooksevad ringi nagu peata kanad ja tundub, et mõned neist ei saa ikka kohe üldse midagi aru.  

.

Mõtlen möödunud päevale. Oli tore, oli! Küll see reisimine on ikka maru- ja kui palju vahvaid mälestusi ja ägedaid inimesi, kellega loodan tulevikus, mõnes maailma nurgas, taas kohtuda.

.

Lõpuks jõuab ka kauaoodatud buss. Viskan koti pagasiruumi, maksan euro ja lähen sean end mitmetunniseks bussisõiduks sisse. Horvaadid on välja mõelnud süsteemi kuidas lisaks bussipiletite müümisele raha teenida- kõik suuremad kotid, kohvrid jne, mis silmnähtavalt bussi salongi ei mahu, tuleb alla panna ja selle eest peab eraldi maksma. Reisija seisukohast idiootne süsteem. Kas ainult mina arvan nii?

.

Kaks riigipiiri ja mõned tunnid hiljem seisan kesköises Montenegros. Väljas on pime kui öö, aga vähemasti soe. Võtan oma neli, Bratislavas õppivat, indialast ühes ja sammud hosteli poole seame. Mina kõikse ees ja nemad nagu tallekesed mul sabas sörkimas.

.

mereäärne montenegro

.

Vanalinna sisenedes on tunda laupäeva hõngu- melu ühe ja teise nurga peal; vali muusika; purjutav noorus, mõnes kohas ka vanadus; õllepudelite kokkulöömine ja cheers räuskamine. Ja siis oleme meie viis- suured pambud seljas, mööda väikseid ja kitsaid vanalinna tänavaid navigeerimas ja hostelit otsimas.

.

Tänavad on siin tõesti kitsad. Mõnes kohas tekib tunne, et võin kotiga tänavaseinte vahele suisa kinni jääda. Ühes sellises kitsas tänavavahes asub ka hostel, mille olin veel Horvaatias olles välja vaadanud.

.

Laua taga istub vanem, hallipäine meesterahvas. Temalt küsides, et kas tänaseks ööks veel mõni vaba voodi on, saan vastuseks ebamäärase mõmina. Mõne aja pärast proovib hallhabe midagi inglise keeles purssida ja ainus, millest aru saan on sõna “closed”.

.

“Aga hostelworld näitab, et teil on veel hea hunnik vabu voodeid!” ei jäta mina jonni.

Hallhabe: “Cloooooced…”

“Vabandage härra, meid on viis, don’t you wanna make ANY MONEY???ei suuda mina teda mõista. 

Hallhabe: Closed closed cloooooced.” 

.

montenegro tänavad

.

Oh jah…. Korraks käib peast läbi, et äkki ta on lihtsalt turvamees, kes on ööseks valvesse pandud. Mine sa tea.?Mis siis ikka, võtan oma tallekesed ja uue hosteli jahil me oleme.

.

Sihikuks Hostel Cent, taas vanalinna väikseid tänavaid me väisame. Otsime mis otsime, aga hostel on kui nõel heinakuhja peidetud. Viimaks saab üks poistest juhise väikesesse kõrvaltänavasse põigata ja voilaa, siin see kauaotsitud hostel end peidabki.

.

Löön suure pruuni puitukse lahti ja sisse astudes tunnen koheselt kanepi lõhna. Olles vastuvõtus istuva mehega mõned sõnad vahetanud, saan aru, et too on end ikka üle keskmise kusagile pilvedesse tõmmanud ja ei saa mitte kui midagi aru.

.

Elu on ikka huumor ja tänane öö saab põnev olema, on mu ainuke mõte kui selle mehega räägin.

.

kotor linnake montenegros

.

“Kas sa üldse töötad siin või oled sa lihtsalt tuvamees?” küsin mehelt otse, taibates, et ta ei jaga millestki midagi.

Mees: “Turvamees.”

“No selge pilt. Kas see on okei, kui jätame oma asjad ööseks siia?” 

Turvamees: umbmäärane mõmin… küll neile kohalikele meeldib alles mõmiseda. 

“Meil pole plaani siin magada ega midagi,” valetan mina, ilmselgelt jään siia samasse laua äärde unele, “lihtsalt meil on vaja asju kusagil hoiustada.” 

Turvamees: jälle mingi kuradi mõmin…

“Okei, tänks! Me siis paneme oma asjad siia,” ütlen poistele, et siia me jääme.

.

Terve eesruum on meie kompse täis, aga pole lugu, kell on niikuinii peaaegu kaks öösel, nii et ei jää need kellelegi ette.

.

“Okei, lähme teeme õlled!” muutub üks poistest pisut elavamaks. “

“Jaa. Lähme ja.” olen mina juba poole kehaga uksest välja.

.

Õllele tuleb minuga ainult ettepaneku teinud poiss. Hiljem selgub, et ülejäänud kolm on täiskarsklased, nii et nemad napsi klaasi taga ei sotsialiseeru ja ühiskondliku õllepidu siit oodata ei ole.

.
Putlid käes jalutame mööda Kotor’i vanalinna ja mister India räägib oma õpingutest Bratislavas ja elust Indias.

.

kotor linn montenegro

.

Hostelisse tagasi jõudes võtame sisehoovi ümmarguse laua taga istet. Oleme nagu selle sajandi noored ikka- peatpidi nutitelefonides. Ega meie vestluses nagunii mingit erilist flowd ei olnud, nii et viitsinud minagi iga mõne minuti tagant seda asja üles kütta. 

.

Mõne aja pärast liituvad meiega ka päris hosteli elanikud- kolm poissi Kanadast ja maru valjuhäälne iirlane. Poisid päästavad juba tüütuks muutunud vaikuse ja ehk pisut ka meie silmanägemist, peale pikemaajalist ekraanide vahtimist.

.

Kell on nii kaugel, et sätime end ühiselt kööki, televiisori taha. Floyd Mayweather vs. Conor McGregor sajandimatši alguseni ei ole enam kaua. Joome õlut, joome veini. Keegi praeb liha, keegi keedab pastat. Teleka pilt jookseb pidevalt kokku ja umbes tunni pärast annab enamus inimesi alla ja läheb magama. Üks kanadalastest maksis $30, et saaks seda matši TV’st vaadata, aga ilmselgelt see asi ei töötanud.

.

Kuna mul niikuinii voodit ei ole, kuhu kerra tõmmata, palun tugevamaid vägesi, et teleka pilt taastuks, ja et silmad pisutki lahti püsiksid. 

.

laevad vahemeres

.

“Kas sa tahaksid minu voodis magada?” küsib üks kanadalastest, kes ilmselgelt nägi mind toolil nokkimas ja paaril korral peaaegu sellelt maha kukkumas.

“Ja. Ja ja ja. Miks mitte.” püüan vähegi oma erutust vähemalt mõned tunnid voodis veeta varjata. Mine sa tea mis mõtted kanada poisil peas mõlguvad.

“Küll aga pead sa minuga voodit jagama.” lisab ta mulle täpsustuseks.

“Ei ole probleemi. Ikka parem, kui kusagil tooli peal tukkuda ja kaelavaluga ärgata.” palun poisil endale teed näidata. 

.
Ei ole poiss kole ega midagi, aga peaasi, et ta oma rocketi püksis hoiaks. Ei ole minul plaanis mingit “hinda” voodis magamise eest maksta. Ei ei.

.

Jätan oma indialased ei tea kuhu ja kanadalasega koikusse ronin. Nii see õhtu lõpu saabki. Oli vaja vaid üht kanadalast, kes mu öö “päästaks”.

.

.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.