Ma isegi ei tea mis auto see on, aga igal juhul on see väike. Nii väike, et taksomees on hädas mu seljakoti pagassi mahutamisega. Kott on liiga suur selle pagassi jaoks. Iga kord kui taksomees tahab luugi kinni lükata, kukub kott välja. Lõpuks palub taksojuht mul tagapingile ronida ja kotist kinni hoida, et saaks viimaks selle luugi kinni pandud. Niiviisi, meeskonnatööna, saame ometi kord selle koti mahutamise probleemiga ühele poole.
.
Pean tõdema, et ega siin tagapingilgi palju ruumi pole. Kohe lähevad mõtted sõber Rauli peale. Tema näiteks ei saakski siin istuda. Ta peaks puhta vertikaalis olema, kui tahaks selle taksoga kuhugi jõuda.
.
.
Lehmad jalutavad omakeskis. Ahv patseerib üle tee nagu boss. Lilla bussi aknast oksendab välja nooruke poiss. Nii väga tahaks akent lahti teha, sest sulan siin tagapingil nagu lumememm, aga tolmukogus on hirmutav ning heidan akna lahtitegemise mõtte kohe peast. Tänavail käib suur puuviljade ja riietega kauplemine. Tere tulemast Nepal- oh kui kaua oled olnud mu hinges nii sügaval.
.
Taksomees osutab kord paremal asuvale templile, kord vasemal asuvale USA saatkonnale. Täitsa kohe turismibussis istumise tunne tuleb peale.
.
.
“Oleme kohal. Sinu hotell on siin”, osutab taksomees käega aknast välja.
.
“Ehheee, ma ei ööbi hotellis”, ei suuda ma tagapingil naeru tagasi hoida.
.
No kohe oli selline tunne, et selle taksomehega hakkab veel huumorit saama. Härral on ilma naljata what the fuck nägu peas. Juba on ka mõned mehed autoakna juurde kogunenud, kes tahavad mind hirmsasti oma hotellidesse sokutada. Kui ütlen, et ööbin sõbra (couchsurfing) juures, hakkab kõik see mees aadressi üle arutlema, üritades kindlaks teha, et kus kohas see kortermaja küll siin Kathmandu orus asuda võiks.
.
.
Viimaks taipab, väljas seisev, tarkmees taskus, et võiks ju mu hostile helistada. Mees väljas karjub numbreid ja taksomees toksib oma telefoni klaviatuuri. Viimane on juba rohkem kui mõni kord number kuue asemel seitset vajutanud. No mis sa teed, aga kohe kuidagi ei saa ta sellele number kuuele pihta. Ja mis veel eriti naljakas, selle asemel, et number seitse sealt vahelt ära kustuda, kustutab tema iga jumala kord terve numbri ära. Võite vaid ette kujutada, kui kaua meil aega võttis, et õige number kord kirja saada.
.
.
“See peaks nüüd õige koht olema”, osutab taksomees paremal asuvale kortermajadekompleksile.
.
“Ahah, et õige koht jah.?”, vaatan enda ees seisvaid kortermaju, mida on rohkem kui neli, endal peas küsimus, et milline neist siis õige on.
.
Küsin turvamehe käest nõu. Väga kindla käega juhatab ta mind ühe maja suunas. Heakene küll, eks mul tuleb teda usaldada. Kuues korrus, korter nr neli, siit ma tulen.
.
.
Kolm kotti seljas, higimull otsa ees, süda rinnus trummeldamas, jõuan korter nr 4 ukse taha. Koputan. Ukse avab mustapäine noor naine. Tema pilgust loen kohe välja, et olen väga vale ukse taga. Teen kohe heaga juttu ja viskan mõne naljagi, et kentsakast situatsioonist kenasti välja tulla. Lõpuks tuleb ukse peale ka tema peika, ma arvan, kes ütleb, et olen vales majas. Oh seda õnnetust… Soovin noortele muhedat päeva ja lahkun.
.
Trepil üles ja alla jalutav mees on mind lahkelt nõus aitama. Vaatab aadressi ja mõtleb väheke. Seejärel liigume koos akna suunas, kus hea mees osutab loodetavasti õige maja suunas. Tänan viisakalt ja lahkun sellest korterikompleksist ja lähen järgmise juurde õnne katsuma.
.
.
Olles jõudnud loodetavasti õige maja juurde, tervitab mind järjekordne turvamees. Viimaseid siin ikka jagub. Näitan telefonist aadressi ja püüan aru saada, et kas olen õiges kohas, enne kui jälle kusagile kuuendale korrusele end vean.
.
Siiski paistan olevat. Üks turvameestest on lahke ja saadab mind liftiga üles ja voila, õige koht see ongi. .
.
Asjad lahti pakitud, külakostiks kaasavõetud draakoni kommid üle antud hakkan mõtlema, et kuidas oma kolme kuud, nii paljuks mulle seda viisat anti, siin ilusal maal sisustama hakkan.
.
.
PS! Pildid pärinevad ahvide templi külastusest
.