Kui keskkooli lõpetasin, tegin sisseastumiskatsed nii ühte kui teise ülikooli. Nagu korralikule keskkoolilõpetanule kohane. Sain kõigile proovitud erialadele sisse. Selle asemel, et rõõmust lakke hüpata, istusin Tondil, terviseteduste istituudi ees, äärekivil ja võtsin vastu otsuse. <<Kadri, sa tegelikult ei taha ülikooli minna,>> sosistasid hääled mu peas. (Kui ma poleks tookord seda otsust oma peas langetanud, oleks mu elu senisest kordi erinev.)
.
Olin tolleks ajaks pea 12 aastat karatega tegelenud. Tõeline karate kid. Arusaadavalt, oli sport minu elus tähtsal kohal ja mängis suurt rolli eriala valikul.
.
.
<<Kehalise-kasvatuse õpetajaks ma kindlasti saada ei taha, treeneri tööd olen maitsta saanud, nii et ainult paberi pärast ei ole vaja mul seda kehakultuuri õppima minna. Rekreatsioon?? Hmmm, ei tea kas see on ikka päris minu teema. Hotellindus ja turism? Kas ma olen valmis Pärnusse kolima?>> Nii ma seal äärekivil istusin ja mõtisklesin.
.
Kui ma eriala valikus kindel ei olnud, olin enam kui kindel ühes asjas. Teadsin, et ei taha minna ülikooli, kui ma ei ole 101% kindel, mida ma õppida tahan. <<Ei ole vaja seda jama, et käin natuke ja siis taipan, et see pole ikka minu jaoks. Hakka veel eriala vahetama. Võib-olla jätan sootuks pooleli. Milline ajaraiskamine.>>
.
.
Selle asemel, et end teadustempliga, aastateks, siduda, otsustasin võtta vaba aasta. Maailma näha. Kogemusi saada. Mõtteid koguda.
.
Leidsin võimaluse minna Au Pair’iks (lapsehoidja), Iirimaale, terveks aastaks.
.
Olin enam kui kindel, et see kogemus jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Eelkõige seepärast, et ma ei taha võtta endale seda kohustust, et elan kellegi juures ja olen ühes kohas terve aasta. Olles noor, otse keskkooli pingist tulnu, on see tore tore, aga vanemana soovid pisut rohkem vabadust. Vähemalt minu puhul on see nii.
.
Aprillis leidsin Facebookist “kuulutuse”, kuidas üks pere, Hispaanias, otsib kedagi, kes veedaks nende pojaga aega ja vestleks temaga ainult inglise keeles. <<See on ainult kuu aega, Hispaania ja hispaania keel,>> müüsin endale peas ideed.
.
.
Pikk jutt lühidalt – Hispaanias ma nüüd olen. Räägin pere 10. aastase poisiga inglise keelt. Esmaspäeviti ja teisipäeviti praktiseerin vanaemaga oma hispaania keele oskust. Vehin tublisti trenni teha (ema, vana trennihunt ei tolereerinud seda, et Kesk-Ameerikast mõne kilo võrra raskemana naasesin). Võtan ajakirjandus kursust. Sõidan autoga kitsastel Hispaania linnatänavatel, kartes mäest tagurpidi alla veereda ja autot mõne majanurga vastu ära kriipida.
.
Üldiselt aga naudin Hispaania päikeselisi päevi, mägist maastikku ja väikelinna (loe: küla) elu. Suurepärane vaheldus pöörasele Guatemala elule.
.
.