Viskan koti pauhti üle õlgade. Ootan huviga millal tuleb päev, kui oma viljakoti all murdun. See mind tasakaalust välja tõmbab ja graatsiliselt pikali kukutab. Imestan, et seda veel juhtunud ei ole.
.
Taas on aeg teele asuda.
.
Leian end Bacalari nimelisest väikelinnast. Maantee äärest. Pöial nõtkelt välja sirutatud. Mehhiko aeg on lõppenud. Aeg on hüvasti jätta ja taskurätti lehvitada. Silme ees on Guatemala. Kuid enne seda vahepeatus Belizes. Viimasest ma vaimustatud ei ole ja seepärast sinna pikemaks pidama ka ei jää.
.
Ei lähe kaua, kui oma kodinad musta VW Golfi viskan. Tutvustan end viisakalt, nagu ema on õpetanud. Minu ees olev naine eemaldab küüntelt lillat lakki ja juhipositsiooni omav noorem tütarlaps hoiab kindlameelselt kaks kätt roolil, selg sirge nagu viielisel. Tundub, et tegu ema ja tütrega
.
.
Möödume suurest rohelisest sildist. Belize – 3 km. Minu peatus on tulnud. Viskan kotid suure kaarega mustast VW välja, tänan viisakalt ja luban olla ettevaatlik.
.
Jätkan seismist tolmusel teepervel. Üle tee asuvast kummitöökojast kostub Mehhiko rütme. Jorisen tundmatule laule kaasa ja liigutan väljasirutatud pöialt muusikataktis.
.
Minust möödub omajagu taksosi. Kõik tahavad mõned krossid teenida ja mind piirini sõidutada. Mina muudkui vehin eitavalt kätega, vahel raputan peadki ja kisendan “no no” (tõlk: ei ei). Mõnele ütlen “no dinero, no taxi para mi” (tõlk: raha pole, taksot võtta ei saa).
.
Järjekordne takso, järjekordne pearaputus. Too aga oli kindlameelne ja ei leppinud minu äraütlemisega. Nii ma end takso peale hääletasin.
.
Mind sõidutatakse otse Mehhiko piiripunkti treppi. Seal tervitab kuldhammastega onu. Annan passi luugist piiluvale naisele ja loodan käppelt ühele poole saada ja esimesed sammud ei-kellegi-maale teha.
.
.
Tädi hakkab raha küsima. Ei saa nagu kohe aru, et mille eest. Ütlevad, et pean tasuma riigistväljumise tasu. Esimest korda kuulan. Pealegi, kõigil eelmistel kordadel ei ole ma midagi pidanud maksma. Üritan, mis ma üritan, aga 390 peesost (€19.29) ma ennast oma küsimuste ja laia naeratusega vabaks ei räägi.
.
Kõige pullim on see, et mul oli valida, kas maksan 390 peesot või $52. Tundub, et matemaatika on neil veel kehvem kui minul. 390 peesot ei tee mitte kuidagi $52 välja, vaid hoopis $21.45. Samal ajal räägib kuldhammas, et ega nad ei proovi kelleltki raha välja petta. Oh neid väikseid mehhiklasi küll.
.
Küsisin, et kas saan mingi paberi ka, et olen maksnud. Naine ütleb, et saan templi passi. Ütlen, et lisaks sellele tahaksin ikka korralikku tšekki. Olen aus, lihtsalt jauramise pärast küsisin. Selle peale hakkavad nad mind panka saatma. Siinkohal mainin, et pank asub järgmises linnas. Sinnajõudmine võtaks mult minimaalselt tund. Küsin neilt, et kas nad teevad nalja või.?
.
Jauramise toos sai täis, ütlen “adios” (tõlk: nägemist).
.
.
Jõuan ei-kellegi-maale. Midagi ei saa aru, et kuhu täpselt minema pean. Lisaks istub nurga peal üks mats, kes mind suu ammuli vahib. Takka karjub “hey beautiful” (tõlk: hei ilus). Kui ma temast välja ei tee. Karjub ta veel kõvemini. Õhhh.
.
Peale pisukest jalutuskäiku jõuan enda arvates Belize piiripunkti. Kõnnin tähtsa näoga uksest sisse. Mind kõnetab tüseda võitu, must kui öö, vormikandja. Küsib, et kust ma tulen ja kuhu lähen. Kuuldes, et Mehhikost Belize, ütleb, et olen vales kohas, ja et mul tuleb tuldud teed tagasi minna. Mina kostan selle peale, et jalutada on mulle alati meeldinud. Lahkun.
.
Belize immigratsioonimajas istuv tädi ei suuda kuidagi uskuda, et hääletades ringi reisin. Kümme korda küsib, et kas ma ei karda. Mina ütlen, et ei karda, naeratan ja astun nõtkejalgselt kuuma Belize pinnale.
.
Hakkan kusagile suunas jalutama. Auto peatub. Nii takso moodi. Karjun kuulsad sõnad “no dinero” (tõlk: raha pole). Jõudes autole lähemale, saan aru, et see ju hoopis kaablimees. On teine maru tore ja sõidutab mind järgmisse linna.
.
.
Ilm on kuum.
.
Jalutan. Jalutan. Jalutan.
.
Kas see linn ükskord otsa ka saab, mõtlen. Kott on palavusest hõõruma hakanud. Viskan asjad teeservale ja proovin hääletada. 20min ja ei midagi. Hakkan uuesti jalutama.
.
Jalutan. Jalutan. Jalutan.
.
Päike küpsetab. Olen nagu muna praepannil. Sülg hakkab vaikselt kurgulakke kinni jääma. Huvitav kas kaamlitel juhtub ka nii, kui nad väga väga kaua juua ei ole saanud? Tuleb välja, et olen oma veepudeli kusagile unustanud. Ja kohalikku raha mul ka ei ole.
.
Jalutan. Jalutan. Jalutan.
.
Ei jää muud üle, kui tuleb USA’s õpitud uksele koputamine kasutusele võtta. Pudel täidetakse mõnusalt jaheda veega. Enne lahkumist küsib vanaema, et kas ma karjast lastest kedagi endaga kaasa ei taha võtta. Muhelen ja küsin lastelt, et kes tahab tulla. Kätemerd ma ei näe.
.
Jalutan. Jalutan. Jalutan.
.
Mulle aitab sellest linnast ja jalutamisest. Päikesest aitab ka. Kõnnin järgmise elektriposti juurde. Ja siit ma enne ei liigu, kui keegi on mu peale võtnud.
.
Poole tunni pärast peatub esimene auto. Viimaks. Kae üllatust. Peatujaks on too sama kaablimees. Nüüd on tal auto peal ka naine ja tütar. Nendega saan järgmisse suurde linna. Tee pealt ostetakse mõned apelsinid. Ka minulegi jagatakse üks.
.
.
Oleme jõudnud Orange Walk linna. Nüüd ma siin seisan. Kusagil. Taas hakkan teadmata suunas jalutama.
.
Mõne aja pärast kõnetab mind punase särgiga härra, kes on rattaga minu kõrvale sõitnud. Kas järjekordne kohalik, kellele meeldib “ilusaid sõnu” õhku loopida ja punase seljakotiga patsikandjat tüüdata? Kuid tuleb välja, et Wayne on puhta USA poiss ja täitsa tore vana.
.
Pakub mulle küüti. Ütleb, et tal mootorratas, millega saab mind linnast välja viia. Hakkan varjamatult naerma ja küsin, et kas ta tõesti arvab, et mahun oma kodinatega tema rattale. Ütleb, et tal Harley Davidson. No kui Halrey, siis Harley.
.
Ostab poest vetsupaberi ära ja palub mind selle ees 10min oodata.
.
Hetke pärast on Wayne tagasi. Kinnitame koti süsteemiga pakiraamile ja minu elu esimene sõit Harley rattal alaku.
.
Jõuame linnast välja. Teeme bensiinijaamas kaardivaatamise pausi. Järeldame, et ehk peaksime hoopis bussijaama sõitma ja uurima, et kas täna läheb veel mõni buss Belize Citysse.
.
Jätan Waynega hüvasti ja astun kõigi kohalike bussi peale.
.
.
Sõit kestab pea kaks tundi. Vahepeal peame korra tagurdama ja peatuma. Kummalisel viisil lendas kellegi kott uksest välja. Terve teeäärne on riideid täis, mis tuleb piletimüüjal nüüd kokku korjata.
.
Bussijaama jõudes uurin, et ehk läheb mõni buss ka veel täna Guatemalasse. Kohe tunnen, et ei tahaks tänast ööd selles linnas veeta. Järgmine buss läheb alles homme hommikul.
.
Šokolaadi müüja onult küsin, et kus asub esimene hostel. Saan juhised. Soovitab mul takso võtta, kui ma ei taha vargapoiste ohvriks langeda. Küsin talt, et kes mind päisepäeva ajal ikka röövida tahaks.
.
Hakkan öömaja otsima. Pean tõdema, et ma ei ole kusagil end nii ebamugavalt tundnud, kui siin. Olen Belize City kohta igast hirmsaid asju lugenud, aga mina, tolerantne nagu ma olen, anna kõigele võimaluse. Aga kurja, see koht on siis hirmus kui põrgu.
.
Päike sirab kõrgel taevas, mina vaevu julgen tänavail ringi jalutada. Mõne uulitsa peal olen täitsa üksi. Hinge kinni hoides loodan, et keegi mulle vastu ei tuleks, veel vähem minuga rääkima hakkaks.
.
Viimaks jõuan hostelisse. Kell on alles viis. Kas ma tõesti kavatsen kuni järgmise hommikuni hostelis passida? Iseenesest ei ole mul selle vastu midagi, aga kõht lööb juba pikemat aega pilli, nii et tuleb söögijahile minna.
.
Mitte kunagi ei ole kartnud reisil olles ära eksida. Rääkimata sihitult ringi uitamisest. Kuid siin soovin, et mul oleks keep, mis muudaks mind nähtamatuks. Laseks märkamatult poodi jõuda, paki küpsiseid osta ja märkamatult hostelisse tagasi jõuda.
.
See kuidas kohalikud mind jõllitavad, on judinaid tekitav. Iga kord kui nägin, et mul tuleb mõnest mehepojast mööduda, läksin teisele poole tänavat. Lootes vältida, et nad mulle tere ütlevad või sootuks minuga vestlust alustavad. Kuid olgem ausad, teisele poole tänavat minemine ei päästa. Igal võimalikul viisil üritatakse minu tähelepanu võitta. Kas siis niisama karjudes või vilistades. Kindlasti ei puudu sealt “hey baby girl; hey beautiful, hey sexy, sweetheart….” Raisk, ma ei ole sul mingi rippuv lihatükk kohalikul marketil.
.
Ka väga paljudes teistes riikides arvavad mehed, et selline lähenemisviis on ainuõige. Kuid Belize City on siiani olnud KÕIGE õõvastavam.
.
Jalutan mööda tänavaid ringi, lootes leida “putka”, kust saaksin endale selle küpsisepaki osta ja hostelisse tagasi pageda. Kõik kohad on kinni. Viimne kui üks. Ja ega ma ei julge hostelist kaugemale minna. Kas tõesti pean täna õhtul näljas olema?
.
Viimaks leian jäätisekohviku. Haaran sealt piimakokteili ja jooksen hostelisse tagasi, trotsides barbaarseid meherisusi.