Olen siin El Salvadoris juba mitu head päeva redus olnud. Ise nimetan seda nädalaseks mao ja tervise puhkusereisiks. Sõber Raulgi ütles täna, et mulle on palju tervislikum, kui ma reisides teisi Eestlasi ei kohta ja sõpru ei leia.
.
Kui Antiguast lahkusin, jäin mõttesse… Tundsin, et mul oli kohe vaja seda, olen-rebel-ja-pidutsen-nagu-ei-oleks-homset, poolteist nädalat.
.
.
Reisimine ei ole alati Jaapani kirsipuud ja Hollandi tulbiväljad
.
Sellest asjast saati, kui purjetades peaaegu põhja läksime ja meid Kaimani Saartele puksiiriti, olen permanentselt ringi tuisanud- täna siin, homme seal. Mu sotsiaalne elu oli, uskuge või mitte, nullilähedane. Peatusin hostelites alati maksimaalselt kaks ööd. Kui õhtuti hostelisse jõudsin olin nii väsinud, veel enam, ei viitsinud kellegagi õlle pudeli taga jaurata.
.
.
Aga Antigua oli nagu tõeline puhkus. Kodu, sõbrad, pidu, päevas viis korda armumine, söögitegemine ja muidugi mu kaks, imearmast, hullu, kodumaist, ehtsat ja hääd, Eesti neidu.
.
Usun, et pikalt pikalt reisides on väga oluline mõneks ajaks aeg maha võtta. Kusagile heasse ning enda jaoks mõnusasse kohta pikemaks peatuda ja nii-öelda akumulaatorit laadida.
.
.
Pean tõdema, et see El Salvador mulle kohe üldse ei meeldi, alustades siin ringiliikumisest. Siinne bussimajandus on omaette number. Pealegi üle keskmise frustreeriv.
.
El Salvador ei ole Guatemala, kus lähed lihtsalt bussijaama ja juba mehed jooksevad sinu juurde, haaravad su koti ja panevad sind õige bussi peale. Siin otsid enne, vähemalt, tund aega kohta, kus saaksid bussi peale. Bussijaamad neil eksisteerivad, aga ükski, minule vajaminev, buss ei ole veel bussijaamast väljunud.
.
Pealegi, kui kohalike käest abi küsida, kaasaarvatud bussijuhid, siis tundub, et nad ei jaga ise ka ööd ega mütsi. Teavad ainult nii palju, et kuhu nende oma buss sõidab.
.
.
.
PLAYA EL TUNCO
.
See, väike, kahe tänavaga linn, Vaikse ookeani kaldal on kõike muud kui kultuuriliselt kuum koht. See ei ole salvadorlaste põgeneme-nädalavahetuseks-randa koht. Samuti, hordides seljakotirändurid ei leia siia oma teed.
.
.
.
El Tuncost ei leia sa ei muuseume, ega katedrale. See siin on kääbus küla, suure ookeani kaldal. See siin on rand. Siia tullakse puhkama, chillima, surfama.
.
.
Siit leiab pirakaid laineid, kuuma rannaliiva (Mul läksid plätud katki ja pidin paljajalu liivas jalutama. Hambad ristis, sest nii kuradi kuum oli. Lõpuks ei kannatanud jalalabad kuumust välja ja jooksin elu eest neutraalsele pinnale ja lõin varba vastu kivi lõhki.), 29 kraadise ookeanivee, mõnusalt värskeid smuutisi, €4.5 äsja püütud kala, jalustrabava päikeseloojangu ja kui soovi, siis pidutse varajaste hommikutundideni.
.
.
Veetsin El Tuncos ühe öö. Pean tõdema, et see koht ei olnud midagi erilist. Seda enam, kui sa surfaja ei ole või sul seda plaanis õppida ei ole.
.
Kas olen ehk liiga valiv?
.
Rand oli väike, kivine ja mitte väga pika liivaribaga. Mõtlesin küll pisut päevitada, aga kohe üldse ei tahtnud end lahti koorida. Vastasel juhul oleksin ennast justkui pornofilmis tundnud, mehed nurga taga end rahuldamas.
.
.
.
SAN SALVADOR
.
San Salvador on El Salvadori pealinn. Lisaks sellele on see suurimaid linnakeskusi terves Kesk-Ameerikas. Ja lisaks sellele pälvib see, suure algustähega, minu poolt väljaantud, Sitaaugu tiitli.
.
Nagu näha, siis kogu mu tänase päeva frustratsioon ja pahameel läheb pealinna kraesse. Õigusega.
.
.
Raske mõista, kuidas üks koht saab nii peldik olla. Olen oma ütlemistega karune. Ei vaidle vastu. Olen lihtsalt aus. Ütlen otse, nii nagu on. Mida ma ikka ülistan, et milline taevamanna see siin on, kui tegelikult see nii ei ole.
.
Kohutavalt räpane, vilets ja haisev. Kohati tundus, et olen prügimäele sattunud. Tänavail jalutades tõmba gaasimask pähe. Ilma selleta tapab kusehais kõik ninas olevad närvid ja sa ei tunne enam eluski ilusaid lõhnu.
.
San Salvador on siiani üks sitasemaid kohti, kus käinud olen. Ei, selle kirjeldamiseks ei ole enam paremat ega ausamat sõna.
.
Jalutan mina mööda tänavat. Õigemini, jõuan teha kaks sammu, kui sitakärbsed tõusevad musta pilvena peakohale. Pean end sellest sitalaburündist läbi murdma. Hinge kinni hoides ja lootes, et hommikusöök üles ei tuleks.
.
.
Olgu öeldud, see siin ei ole mitte tagasihoidlik koaerakaka. See siin on täielik roojus. Selline tunne nagu keegi oleks kühvlitega seda sitta siia visanud. Vanaema juures olev lehmalaut näeb ka kordades etem ja viisakam välja.
.
Mõtlen seda, et kas inimestel endal paha ei ole, sellise mustuse ja räpasuse keskel elada.?
.
.
Süda tilgub verd, kui bussis istun ja näen kuidas inimesed prügi aknast välja viskavad. Mina istun vaikselt oma toolil, prügikott käes ja talun inimeste kõõrdivaatamist. Aga vot, käsi ei tõuse, et praht aknast välja loopida. Tihti ei ole seda ka kusagile panna, tundub et prügikastid on luksuskaup, ja siis ma lihtsalt surun selle bussiistme vahele. Nii ei pea vähemalt mina seda maha viskama.
Kindlasti ei ole El Salvador üdini kole ja inetu. Santa Ana vulkaan oli näiteks väga ilus. Kuid tundub, et loodus on omaette teema.
.
.
Ei ole ma näinud kõike. Ainult väikest tükikest El Salvadorist. Nagu öeldakse, ära otsusta raamatu kaane vaid sisu järgi. Nii et täielikult ei saa ma seda riiki ka maha teha. Aga samas, kui raamat ei ole põnev, siis ei kipu väga edasi ka lugema. Kas pole nii?
Võtan oma mõnest viimasest El Salvadori päevast veel viimast ja siis jätan südamerahu ja kohe heaga, selle kohaga hüvasti.
.
.