Päfkad seljas, rätikud kotis, õlled ja snäkid poest ostetud jookseme bussi peale ja võtame suuna ei kusagile mujale, kui randa. On aeg teha viimane suplus ja hüpped kaljudelt, siin Dubrovniku helesinises ja oi kui läbipaistvas vees.
.
Vahetult enne hostelist lahkumist ostsin nii mööda minnes bussipileti Montenegrosse, täiesti suvalisse linna. Mitte, et ma sellest riigist üldse midagi teaks, aga kuskile on ju vaja edasi minna!? Nüüd on mul täpselt kahekesa tundi, et sellest laupäevast ja viimast hetkest siin Horvaatias viimast võtta.
.
.
Jalutame Anna, Marcelo ja Joveriga mööda Dubrovniku vanalinna kitsaid ja rahvarohkeid tänavaid. Turiste on siin nii palju, et üldse ei ole keeruline teineteist ära kaotada. Nii näiteks eile, mööda peatänavat jalutades juhtuski. Üks hetk oli meid viis ja teine hetk, booom, kolm inimest justkui õhku haihtunud. Proovisime mis me proovisime, aga vot üksteist me enam üles ei leidnud.
.
Keerame seina sees olevast august sisse ja kõnnime kitsukesest tunnelist läbi. Oh sa mu meie, mida vaadet- meie ees laiub suur ja ühtlaselt helesine Aadria meri, mis kohe kutsub sisse hüppama. Ühte ma ütlen, elu siin Horvaatias on õige suvine ja mõnus.
.
.
Seame end ühele kaljunukile sisse. Mina ja Anna pole riideidki seljast saanud, kui juba poisid on oma esimesed vettehüpped teinud. Boys will be boys, õigus? Aga ega me ei kiirusta. Heidame kleidid seljast, võtame õlledelt korgid ja rüüpame mõnuga. Laseme kuumal lõunamaa päikesel endi kehasid toonida ja vaatame kuidas noored ja vanad, mehed ja naised, üksteise järel, erinevate kaljunukkide pealt vette hüppavad ja hetkest rõõmu tunnevad.
.
Need Horvaatia kaljud mulle meeldivad. Inimesed paigutavad ennast mugavalt erinevate kaljunukkide otsa chillima. Mõni peesitab, sest kaljud on justkui rand, aga samas nagu ei ole ka ja kõik ekstremistid saavad oma adrenaliini janu vettehüpetega rahuldatud. Üldse tundub, et kaljurahnud valmistavad kõigile palju rõõmu ja lõbu.
.
.
Kamba peale saime just kaks kummimadratsit täis puhutud. Jover naljatles, et madratsitesse läks väga rahvusvaheline õhk- Kanda, USA, Filipiinid, Eesti. Võtame oma kollased ja roosad madratsid ning kesvamärjukese ühes ja Annaga me väikesele “lõbusõidule” läheme.
.
Oleme juba mõnda aega keset merd ulpinud, maast ja ilmast pajatanud, kui meie poole sõuavad mitmed ja mitmed kajakitajad. Vaatan, et kaks tšikki aerutavad mulle ohtlikult lähedale. Ei tea kas päike paistis neile silma või tahtsid nad niisama nalja teha, aga oma kajakiga nad mulle ja mu roosale õhkmadratsile otsa põrutavad. Naljatilgad.
.
.
Poisid otsustasid, et hakkavad Michael Phelpsiks ja ujuvad nurga taha, järgmise kaljuni. Minul ja Annal ei jäänud muud üle, kui rambosid mängida ja kõigi kodinatega läbi Dubrovniku vanalinna, poolpaljalt, poistele järgi jalutada.
.
Järgmise kaljunuki taga hakkas korralik pull ja nali, rõõm ja lust ning vettehüppamine pihta. Lisaks meile olid seal ka Ella ja Kate Austraaliast, hiljem tulid veel kaks tšikki Inglismaalt. Puha hosteli kokkutulek.
Vahel üllatun isegi, et kui kiiresti inimesed, teineteisele täiesti võõrad, võivad nii hästi ära klikkida ja vaid mõne tunni möödudes on mõne inimesega tunne, et tead teda juba terve igaviku.
.
.
Veetsime kohe mitu head tundi vees solberdades. Enne veest välja ei tulnud, kui varbad ja sõrmed olid ligunemisest kortsu tõmbunud ja kõhud korralikult soolavett täis.
.
Nagu ikka, igal heal asjal tuleb kord lõpp. Alles oli meil keskpäev, aga nüüd on vaid paar tundi alles, et oma kola kokku korjata, hüvasti jätta ja loota, et mõnede ägedate inimestega taas kohtuksin kusagil maailma nurgas ja kusagile Montenegro poole ajama panna. Ega ma sellest Montenegrost muidugi midagi ei tea, ainult seda, et jõuan sinna kunagi öösel. Eks siis koha peal selgub, mis saama hakkab.
.
.
Kes on Montenegros käinud???
Kust saab head jäätist, millist mäge vallutada, kus saab kõige paremat möllu-
ANNA TEADA!!!
.