Jalutan kitsekarja taga nagu tõeline karjus. Bambuse oks, mille eila kusagilt raja pealt korjasin kuulus ilmselt enne mind mõnele lehmakarjusele, sest oksal on lehma lõhn küljes. Aga mulle mu oks meeldib.
.
PS! Loe kõiki Annapurna positusi siit
.
Äratuskell annab endast 5.30 märku. Viimased kaks päeva olen maganud kenasti üle üheksa tunni. Ei mäletagi kohe, et millal viimati nii pikaks ajaks seda und jätkus. Võrreldes eilsega, oli uni hea- ei olnud ei tüütavaid sääski, ega ka kisendavat lehma.
.
.
Hommikusöögiks on taldrikutäis kardulaid. Viimaseid on nii palju, et neid peaks küll pea terveks päevaks kõhtu jätkuma. Kartuleid ükshaaval suhu toppides mõtlen tänase plaani üle. Olen esialgsest plaanist viis kilomeetrit ja kolm tundi ees, nii et seda arvestades võiksin teha lühema päeva ja jalutada ainult Danaqyu’sse. Sinna on ainult kuus kilomeetrit ja aega peaks see võtma võtma pisut üle nelja tunni. Kõrgust koguksin oma 500 m, kui ei otsusta Danaqyu’st edasi panna, aga eks rajal paistab kuidas see tunne on.
.
.
.
Jalutan siin kusagil kaljude vahel, ettevaatlikult üks jalg teise ette. Seisatan ja keeran end ringi, et heita pilk sellele, mis on selja taha jäänud. Mitte tõusev päike, ega lumised mäetipud ei köida minu tähelepanu, vaid 15. pealine relvastatud armee, kes on kohe kohe minuni jõudmas. Kui tunnen esimest meest juba kuklasse hingamas, tõmban heaga kõrvale. Namastetan pea igat rivilist ja lasen neil endast marsisammul mööduda.
.
Palju ei ole jalutatud, kui tunnen, et vasaku jala kannal on midagi toimumas. Jalanõu ei hõõru, aga pähe tungivad isa manitsevad sõnad: “pane see plaaster peale, see ei võta sult tükki küljest, muidu pärast jälle nutad.” Tõsi, villidega on mul omajagu halbu kogemusi. Võtan isa manitsevat häält oma peas tõsiselt ja istun kivile varbaid plaasterdama.
.
.
Patseerin läbi lehmakarja ja imetlen väikseid lehmabeebisid. On teised õige karvased ja maru armsad. Siinsamas lehmakarja keskel taaskohtun eilse päeva Hispaania, Poola, Hiina seltskonnaga. Vahetame paar sõna juttu ja lasen neil omasoodu minna. Tean, et kusagil me täna veel kohtume. Poolatar mainib, et nad on täna õige ambitsioonikad ja proovivad Chame’sse jõuda. Sinna on umbes järgmised viis tundi ja ka kõrgust tuleb koguda tervelt kilomeeter. Andku aga minna!
.
.
Olen hetkel teel Dharapani’st Bagarchap’sse ja see lõik mulle väga ei meki- peale selle, et tugev tuul võib mind kohe minema lennutada, on tegu pika ja igava kruusateega ning ka seniidis praadiv päike ei tee asja sugugi mõnusamaks.
.
Kell on alles 12.00 kui jõuan Danaqyusse, kuhu plaanisin öömajale jääda. Samas, mis ma ikka niisama tühja passin ja otsustan veel kolm tundi marssida. Järgmine lõik meeldib mulle juba hulksa rohkem- kõrged ja suured mäed, oma lumiste tippudega tulevad aina lähemale ja lähemale ning venitavad naeratuse suul aina pikemaks ja pikemaks. Samuti jääb teele hulganisti suuri ja võimsaid koski ja üldse on äge 2000 m merepinnast kõrgemal olla. Tunnen end kui maailma tipus olevat.
.
.
Kui ennist oli terve tee lehmi täis, siis nüüd jalutan kitsekarja taga nagu tõeline karjus. Bambuse okski käes, mille eila kusagilt raja pealt kaasa haarasin ja mis on mind juba väga kenasti teeninud, eriti ülesmäge roomates. Kahtlustan, et see oks kuulus enne mind mõnele lehmakarjusele, sest oksal on lehma lõhn küljes.
.
Teen tänase päeva pikima peatuse ja võtan kümneks minutiks kivimürakal istet, et kuivatatud kookoseid näksides viimaseks rajalõiguks jõudu koguda. Arvan, et peaksin nii 1.5 tunni pärast kusagile jõudma, kus saaksin tänase öö mööda saata.
.
.
Kõrvu kostub kõue kärgatus ja vaikselt hakkab ka tibutama. Pilved liiguvad kiiresti ja on ohtlikult tumedad. Ega selle vihmatormi kätte küll ei taha jääda ja ajan pepu kivilt püsti ja sean end minekule.
.
Tee viib järsult alla, nii järsult, et pea võimatu on kõndida ja otsustan mõned kiiremad sammud teha. Kohati on rada nii kitsas ja ka maalihe on oma töö teinud ning mul tuleb õige ettevaatlik olla. Kui libastun ja kukun, libisen oma mitu head meetrit alla ja sealt üles saamine oleks juba tükk tegu.
.
.
Kell 15.00, kui jõuan Thanchowk’i külla. Võiksin iseenesest veel tunnikese kõndida, et Koto’sse välja marssida, aga see ilm on natuke kahtlane ja tundub, et võib suisa tormiks kiskuda. Mine seda ilma siin mägedes tea. Sõber Raulgi ütles, et kui peaks tekkima olukord kas riskida või mitte, siis pigem mitte. Ega mul suurt valikut ei ole, lubasin ju talle, et olen maru ettevaatlik.
.
.
Kuigi too külake tundub täitsa asjalik, on see tühjavõitu. Käin kaks külalistemaja läbi, aga ei leia ka neist ühtegi hingelist. Jään ühte neist ootama, küll keegi varsti tuleb.
.
Viimaks ilmubki perenaine suure jooksuga välja. Vististi oli info minust küla peale liikvele läinud. Taaskord saan hommiku-õhtusöögi diili ja panen tasuta ööbimise taskusse. Juhatab naine mind mu tuppa, mis on tõeline ärklituba- armas ja hea. Madrats tundub pehme ja suletekk on ka olemas, juhul kui magamiskotis peaks külm hakkab. Mulle mu tuba meeldib.
.
.
Tänane jalutuskäik oli kordades kergem, hoolimata, et kõrgust sai kogutud oma 870 m. Tõusud olid enamjaolt lauged, kuid kohati pikad. Rada oli nii ja naa- kohati igav, ilma olulise silmailuta, aga see-eest lõpp oli hea. Võimsad kosed ja suurtele mägedele nii lähedal olla, vot see on äge tunne. Ja endiselt pakuvad teel tuterdavad kitse- ja lehmakarjad palju rõõmu.
.
Tänaseks kõik. Kell on pool kaheksa, kana-nuudlisupp on naha vahel ja ongi aeg põhku pugeda.
.
Päeva kokkuvõte:
.
Aeg: 7 h 15 min
Distants: u 16 km
Kõrgus: olen 2570 m kõrgusel (päeva jooksul tõusin u 870 m )
.
.
Tänased kulutused:
.
- Hommikusöök (praekartulid) = 280 npr (€2.43)
- Õhtusöök (kana- nuudlisupp) = 280 npr (€2.43)
Kokku: 560 npr (€4.86)
.
PS! Loe päev nr neli