Viimaks, kaarti vaadates ja pisut oma arunatukest kasutanud, taipan, et olen Ngadi’st, ise aru saamatagi, ikka täiega mööda pannud. Vesi on küll pudelites otsekorral, päikegi paistab kõrgelt ja kõrvetab, aga kusagile tuleb mul tänase päeva jooksul välja jõuda.
.
PS! Loe kõiki Annapurna positusi siit
.
Kell on 5.00 hommikul. Panen viimased asjad kotti ja enne hostelist lahkumist kasutan veel wifi võimalust ja tekstin sõber Rauliga, kes mulle ole-maru-ettevaatlik sõnad peale loeb. “Tead, ma olen juba sitaks mures su pärast!” ei unusta ta lisamast.
.
Süda rinnus pekslemas teen esimesed kilomeetrid bussijaama suunas, siin varahommikuses Nepalis. On ütlemata ärev tunne ja olen põnevil kui esimesse klassi minev laps.
.
Bussijaamas ootab mind juba hea hulk seljakottidega inimesi. <<Tundub, et olen ikka õigesse kohta jõudnud.>>
.
Ostan bussipileti ja hommikusöögiks kaneeli- ja šokolaadisaiakese. Saiad lähevad maksma 160 npr (€1.39), aga bussijaama mees teeb 10 npr (€0.09) allahindlust, nii ma neid kulutusi madalal hoiangi. Üldse on see bussijaama onu õige krapsakas, varase hommikutunni kohta. Ja mitte ainult, on ta ka tulihingeline müügimees. Kõik kes ostavad bussipileti, neile proovib juurde lisada ka kohvi või tee ja saiakese. Nagu oleks temagi kunagi ramse müümas käinud.
.
Buss Besisahar’i (linn, kust matka alustan) väljub 6.30. Kott visatakse suure kaarega kusagile katusele ja ise surun end bussi kitsale istmele. Minu kõrvale võtab istet 21. aastane inglane Ryan, kellega saab terve tee maast ja ilmast jututatud. Sõit kestab pisut üle nelja tunni, pakkudes ilusaid vaateid mägedele ja all orus voolavale jõele. Viimane on õige suur ja täis smaragd rohelist vett.
.
.
Kell 11.00 jõuan Besisahar’i turismi kontorisse. Esitan matka load, annan allkirja ja Ngadi küla silme ees teele asun. Hakkan jalutama, kui taipan, et mul pole tegelikult õrna aimugi millises suunas minema pean. Kõmbin kontorisse tagasi nõu küsima. Seal selgub, et jalutasin siiski õiges suunas. <<Hea töö Kadri Järve, proovi palun mitte ära eksida.>>
.
Pähklisegu nosides jalutan mööda maru kivist teed. Näen kuidas mutrivõtmed õhku lendavad ja enne kui need maad puudutada, olen ümbritsetud kolmest väikesest poisist, kes samuti minu pähklisegu himustavad. Aga ei!
.
NB! Jäta meelde, neile pisikestele ei tohi midagi anda! Isegi mitte siis, kui süda hale ja soov suur aidata. Raha või maiustuste jagamine ei aita neid lapsi mitte kuidagi. Pigem vastupidi. Kui neile raha pakkuda, süvendab see neis kerjamist ja maiustused, need teevad neil hambad sootuks katki. Nende vanematel puuduvad aga igasugused rahalised võimalused, et lapsed hambaarstile saata ja turistide poolt põhjustatud jama kokku lappida.
.
Täna on laupäev ja laupäev on püha. Suur oli üllatus, kui Nepali saabudes taipasin, et kohalike pühapäev on laupäev ja neil on ainult üks vaba päev nädalas. Tundub, et see laupäev on ka pesupäev, sest läbi küla jalutades möödun hulga lastest ja naistest, kes end kordamööda õuekraani niriseva vee all küürivad. Lapsed on enamasti kõik porgandpaljad, aga emad, need pesevad end läbi riidetüki, mille on endile keha ümber ihukatteks tõmmanud.
.
.
Minu poole jooksevad tormi järgmised poisipõngerjat. “Foto, foto,” karjuvad poisid, nähes mul kaelas rippuvat kaamerat. Väiksem poiss hoiab nii tugevasti kätest kinni, et mul võib peaaegu valus hakata ja temast pisut suurem jõngermann seisab tee peal ees nagu postimiilits. Poisid on mind täielikult oma võimsusse saanud. Lõpuks kutsub ema jõnglased korrale ja saan jalutuskäiku jätkata.
.
Tee on kruusane, täis suuri kive. Taamal paistavad mäed ja jõgi, suur ning roheline, mis voolab omasoodu. Vaikselt tibutab vihma. <<Kas tõesti tuleb juba matka esimestel kilomeetritel vihma trotsida?>> Õnneks tibutamisest kaugemale asi siiski ei jõua.
.
“Sul läheb taskulampi vaja,” ütleb üks putkas istuvatest turvameestest, kelle käest küsisin kas olen ikka õigel teel. Tõsi, tunnelis on must kui öö ja tekitab omajagu judinaid, kui otsmikulampi kasutades tunneli lõpus olevat valgust otsin.
.
Vaatan kella ja mõtlen, et varsti peaksin Ngadi külasse jõudma, kus planeerisin oma esimese öö veeta. Küsides kohalikelt kas olen varsti kohal, saan vastuseks käevibutuse, mis annab mõista, et mul tuleb edasi kõndida.
.
Tee läheb kaheks. <<Aga kuhu siis nüüd?>> Märkan silti erinevate kohanimedega. Kõik kohad on need, kuhu suunas homme jalutama pean, nii et suure tõenäosusega jääb Ngadi nimeline küla vasakule, kuhu ka sammud sean. Minu ees tuterdab kamp tšikke ja püüan neilt kinnitust saada, et liigun õiges suunas. Nemad ei saa aga üldse midagi aru. Varsti mõistavad, et otsin Ngadi küla ja saadavad mind tuldud teed tagasi. Kusagil võsas istub vanamees, kes samuti midagi Ngadi kohta kaagutab. Ju tal neid hambaid suus napib, sest tema mõmin jääb mulle sootuks arusaamatuks.
.
.
Hetke pärast kuulen selja taha jäänud tüdrukute kisendamist. Ümber pöörates näen viipavaid käsi. Ei tea mis nad tahavad, aga matkan alla tagasi ja uurin välja. Kaks tüdrukut kolmest uurivad taas kuhu lähen, lisaks pärivad ka minu päritolu kohta. Küsimustele vastanud, saadavad plikad mind tuldud teed tagasi. <<Mida kuradit?>> Jooksutavad mind niiviisi edasi-tagasi, ega energia ei ole siin tühja raisata.
.
Lõppude lõpuks, kaarti vaadates ja pisut oma arunatukest kasutades, taipan, et olen Ngadi’st, ise aru saamatagi, ikka täiega mööda pannud. Mis siin ikka, silt näitab, et kusagile on 45. min tee ja järgmine suurem koht, mis ka kaardil märgitud, asub 1.45 h kõnni kaugusel. Vesi pudelites on küll pea otsekorral, päikegi paistab kõrgelt ja kõrvetab, aga kusagile tuleb mul veel tänase päeva jooksul välja jõuda.
.
Olen praeguseks neli tundi kõndinud ja eks olen ikka pisut väsinud ka. Taamal näen hotelli silti. Kell on 15.00, kas peatuda siin või täita veepudelid ja jalutada veel üks hea tunnike, püüan peas otsust langetada. Otsustan jääda. Käsil alles esimene päev, ega ei maksa kohe tormata.
.
Siin Wanderlust (tõlk: rännuigatsus) hotellis minule meeldib. Asub viimane keset mägesi ja siin tundub elu ikka õige vaikne. No kohe mitte midagi ei kostu kõrvu. Vaid tädike jalutab oma kitsekestega mööda ja teine vana naine veab seljas tühjade pudelitega korvi, mida läheb ilmselt kusagile veega täitma.
.
Öömaja on rõõmsates, helerohelistes ja roosades toonides ja selle taevasinine katus paistis juba kaugelt silma. Öö maksab 100 npr (€0.87), kuid perenaisele mainides, et söön õhtu- ja hommikusöögi nende juures, õnnestub tänane öö ilma raha kulutamata mööda saata.
.
Venitan lihaseid, et need homme kanged ei oleks ja võtan külma, kuid kosutava dušši. Varsti on ka aeg õhtusöögiks ja siis võibki esimese päeva kenasti lõppenuks lugeda.
.
.
Päeva kokkuvõte:
.
Aeg: 4 h
Distants: u 11 km
Kõrgus: olen u 1100 m kõrgusel (päeva jooksul tõusin u 280 m)
.
.
Tänased kulutused:
.
- Busspilet Pokhara -> Besisahar = 400 npr (€3.48)
- Hommikusöök /kaks saiakest = 150 npr (€1.3)
- WC Pokhara ühes restoranis = 10 npr (€0.09)
- Õhtusöök (chaomin) = 220 npr (€1.91)
- Ööbimine = TASUTA
Kokku: 780 npr (€6.78)
.
PS! Loe päev nr kaks