Nädal läbi, püksis käbi.

.

Nimelt oli see siis nädal #10, mis tähendab seda, et kaks nädalat on kõigest minna. Karol joonistas meile kalendri, nii et nüüd saame iga õhtu päevi maha tõmmata.

.

Lisaks sellele tähistasime eila õhtul 10. nädala lõppemist. Tegime seda piduliselt- toppides nii palju vahukomme suhu, kui vähegi võimalik ja öeldes “chubby bunny” (pontsakas jänes). Tänu sellele selgitasime välja, et Karolil on kõige väiksem ja Meryl kõige suurem suu, mahutades vastavalt 4 ja 7 vahukommi.

.

Kui juba Karolist juttu tuli…. Üleeile õhtul kui koju jõudsin, nägin et laua peale on ilmunud uus purk pähklivõid. Isegi ei pidanud mitu korda arvama, loomulikult oli Karol selle päeval ühe pere juurest kogunud. Eile hommikul ütlesin talle, et ehk siis täna kogud meile paki putru ka ja nädala hommikusöök ongi olemas. Jõuan mina siis laupäeva õhtul koju ja üllatus üllatus, pudrukarp oli kenasti asetatud pähklivõi kõrvale. Uskumatu Karol. Nälga see tüdruk ei jää. Iial.

.

.

.

Jutte raamatupõllult

.

*** Kohtasin üht ema, kelle nimi on “K”. Jah, te loete õigest. Mis ema paneb oma lapsele nimeks K tähe.? Ema, kes tahab oma lapsele alguses panna nimeks Kathrine, aga siis ta avastab, et ta ei oska seda nime kirjutada ja läheb lihtsama vastupanu teed ja paneb lihtsalt K tähe. Johhaidiiiii.

.

*** Inimestele endiselt meeldib passida. Midagi ei ole selle nädalaga muutunud. Seisan mina ühe maja ääres, vaatan oma kaarti, mingi mutt sõidab mulle kõrvale ja jätab auto minu oma kõrval seisma. Ja ta lihtsalt seisis ja vaatas. Oma hea 30sek oli möödas ja tema ikka seisab ja vahib. Vaatasin siis tema poole ja tema hakkas lehvitama nagu poleks 10 aastat kellelegi lehvitada saanud ja karjub oma kinnise akna tagant “Tereeeeeeeeee”. Järgmine kord karjun neile vastu, et uudishimu ajab upakile.

.

*** Koputasin uksele ja inimene tegi ukse lahti. Hetkeks tekkis kahtlus, et mis soolisega tegu on. Läksin siis enda meelest kindla peale välja ja küsisin: “Teie olete vist ema, selles majas?”, mille peale sain vastuse “Ei, olen vanim vend.”. Oh seda piinlikkust, mis mind korraks valdas, aga mis sa teed kui tõesti on raske aru saada, kas tegu mehe või naisega.

.

.

*** Istun ühe emaga trepil:

Ema: “Mul ei oleks neid raamatuid kusagile panna, saad ju küll aru, et mida ma mõtlen.?”

Mina: “Eeem, mitte päris. Mida sa sellega mõtled, ma päris täpselt ei mõista?”

Ema: “Noh, need raamatud on ju nii suured, vaata kui väike maja meil on. Mul lihtsalt ei ole neid kusagile panna, need ei mahu kusagile.”

Ilmselgelt ajas mulle paska. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et ta arvas, et lapsed ei kasutaks neid raamatuid.

Kadri: “Väga palju oleneb teist endist, sinust ja isast, et kui palju aega te suudate võtta, et näidata lastele kuidas neid raamatuid kasutada. Teie ülesanne on suunata lapsi raamatuid kasutama, millal iganes nad vajavad abi oma kodutöödega.”

Ema: “Ei, mul tõesti ei ole selleks aega. Ma käin praegu ise ka koolis ja mul on aega ainult enda kodutöödeks. Ja isa on nii rumal, et ta ei oskaks isegi raamatut lahti teha. Lapsed peavad ise praegu hakkama saama. Peale jõule saan neid taas abistama hakata, siis mul rohkem aega.”

Selle peale tõusin püsti, ütlesin nägemist ja lahkusin.

.

*** Räägin isaga uksel, kutsub mind sisse. Seisame seal elutoas- mina, isa ja 7. klassi tüdruk minu ees. Viimane sirutab käe välja, vaatab isale otsa ja küsib kõrgendatud toonil: “Kes see on?”. Eeem, kullake, ma seisan sinu ees, võid mult ilma karjumata küsida, tere, aga kes sina oled?

See on ikka vahel täiesti uskumatu kui palju ja millist ebaviisakust minu silmad nägema ja kõrvad kuulma peavad. Ahastus tuleb peale. Kuid samas, ega käbi ei kuku kännust kaugele.

Täiskasvanud ei erine lastest väga palju. Koputad uksele, vahel ei tule sealt ei tere, ega head aega, rääkimata elementaarsest viisakusest. Kuid mis seal ikka, pööran selja, jooksen autoni ja peas mõtlen, et olen tänulik oma vanematele, kes on mind hästi kasvatanud ja mulle häid kombeid õpetanud.

.

.

*** Kuid õnneks kipub tendents olema selline, et häid ja toredaid inimesi leidub rohkem. Asi peab ikka tasakaalus olema. Palju on inimesi, kes ikka muretsevad, et kuidas ma siin suures “maailmas”, mille nimeks on Ameerika ikka üksi toime tulen. Leidub hulgim ka neid, kes minu eest palvetavad, et mul elus ja tegemistes ikka hästi läheks. Osad tulevad ja kallistavad ning soovivad head teed.

.

Karol Säär: “Oleme oma HQ-st (kodu, kus elame) korraliku pesa pununud, Kadri ja Mery on täitsa ära keeranud ja mina koos nendega. Eks hullumajas ongi raske ise normaalseks jääda.”

.

Kuid kui vaadata, et milline õnnejunn ta seal tagapingis on, siis võib öelda, et Karol on meiega täitsa rahul.

.

.