Eelmine nädal kolisime Jackie juurest ära, teise linna, korraks. Ütleme nii, et tüdrukud töötasid üsna rikast ala ja seepärast kolisime madalama sissetulekuga linna, et Muffin ja Laura saaksid ka end käima. Oleme nüüd Andersoni linnas. Andry ja Ingvar elavad ka siin. Ingvar ütles meile, et tal on ka mingite inimeste kontakt, kes põhimõtteliselt saaksid meid majutada. Tõmbasin tšikile kõne peale ja rääkisin, et mis värk on. Rääkis oma mehega asjad läbi ja uus pere nagu naksti olemas.

.

.

Jõudsime siis siia Andersoni linna. Vauuuuu, no ikka täiesti teine värk kohe. Eelmises linnas ümbritsesid meid uibo uhked majad, aga siin, Andersonis, ütleme nii, et rahaga ei priisata. Ja siin on oi oi kui palju musti. Kohe täitsa teine hood. Iga kord kui mõnest mööda sõitsin, karjusin “My Nigga”. Seda muidugi väga diskreetselt, siiski.

.

.

Aga, see koht kus me ööbime… Kust nüüd alustadagi.. Jõudsime õigele tänavale, minu reaktsioon oli kohe geto. Mitte nagu geto geto, vaid nagu siuke leebe geto. Jõudsime õige maja ette, meie uued hostid väljas ootamas. Maja nägi väljast välja, ütleme nii, et mitte just eriti lootustandev, aga kui sisse jõudsime, puhta hostel noh. Täiega vunts koht. Iga mats sai oma toa. Või no peaaegu. Muffin ja Laura armastavad omavahel kaisutada ja kolisid kõige suuremasse, roosasse tuppa, mina võtsin endale rohelise toa.

.

.

Igatahes, hostid on noored, tšikk 25 ja mees 30. Ja põhimõtteliselt nad aitavad inimesi. Näiteks sügisel elavad siin üliõpilased ja üldse nad võtavad siia inimesi, kellel nagu pole kodu või kes on kodunt välja visatud või nii. Ärge nüüd valesti aru saage, see pole mingi kodutute koht, kuhu iga vant võib sisse jalutada nagu poiste hostema arvas. Koht on aus ja hea, pealegi väga armas ja viisakas. Nagu ütlesin, kõik näeb välja nagu oleks kusagil reisul ja ööbiks hostelis. Maru nunnukas.

.

Ma ütlen teile, Eesti rahvas, see ameeriklaste lahkus on piiritu. Mida iganes sa vajad, mine ja küsi ning sa saad kõik, mis vaja. Isegi kui neil ei ole palju, on nad valmis ka seda natukest sinuga jagama. Head asjad juhtuvad heade inimestega, õigus.?

.

.

.

 Juhtumised raamatupõllult:

.

*** Töötasin kantrit jooksin maja juurde ja mida ma näen, terve hoov on paabulinde täis. Kaagutasid teised nagu kanad ringi. Üks värvilisem kui teine.

.

*** Laupäeval oli õues nii külm, et pidin suisa soojenduse sisse panema. Tõsimeeli mõtlesin, et külmun kringliks kui ma mööda tänavaid jooksen ja ühelt ukselt teisele kopsin. Nagu Alaska, mitte, et ma seal kunagi käinud oleksin.

.

*** Kohtasin vanaema, kelle nimi on Rose Mary. Nendin fakti, et tema varbaküüned olid nagu kullil, ehk isegi pirakamad ja sentimeetreid pikemad, kui päris ehtsal linnul. Aga see selleks. Palju huvitavam fakt on see, et ta on üles kasvatanud 15 last ja tänaseks päevaks on tal 42 lapselast ja 26 lapselapselast. Nagu MIDA????? Ma ütlen, et see ei ole normaalne.

.

*** Istusin järgmise vanaemaga maas, kes kasvatas paari oma lapselast. Üks neist on minemas 3. klassi. Nii kui oma tagumiku diivanile sain, serveeris kutt mulle topsi piima ja kõrvale andis paki krõpse. Kas pole armas. ? Ja lõpus küsis, et kas võib minuga Eestisse tulla, ja et ta tahaks eesti- ja vene keele ära õppida.

.

*** Ameeriklased ikka ei väsi oma geograafiliste teadmistega üllatamast. Ütlen mina emale, et olen Euroopast. Võtan isegi kaardi ette ja küsin, et mis a arvad, et mis riigist ma tulen. Tema selle peale, Brasiiliast. Mis ajast Brasiilia Euroopasse sattus? Küsisin mina selle peale.

.

*** Koputasin ukse peale. Uks läheb lahti ja mida ma näen. Kassi kakajunnid on esimesed asjad, mis mulle vastu vaatavad. Siis tuleb vanaema ja siis tuleb laps, kes astus need kakajunnid oma varvaste vahele laiali. Ja arvake ära, mis see laps tegi. Mitte midagi, elas oma rõõmsat elu edasi. Ütlen teile, te ei suuda uskuda kui räpased need ameeriklased suudavad olla. No tõesti, vahel ma ei suuda isegi ära imestada, mis, sõna otsese mõttes, PASA sees nad elavad ja eksisteerivad. Väkk. Kole kohe isegi kirjutada sellist asja siia.

.

*** Üks päev nägin toredat kõõrdsilm isa. Roberta oli minuga tööl kaasas ja seisis minust omajagu taga pool. Mina vaatan muudkui isale otsa ja katsun ikka aru saada, et keda ta siis vaatab, kas vaikivat Robertat või müügiteksti tegevat raamatuplikat.

.

*** Raul rääkis sellist asja, et tema kantris elab selline tüdruk, kes sõidab iga hommik koolibussiga 2.5 tundi. Ta elab kantri kõige tagumises otsas ja buss võtab ta kõige varem peale, tervelt kell 5.20. Johhaidii, tervest päevast veedab ta 5h bussis. Ka selle peale ma ütlen, et see pole normaalne.

.

*** Laura rääkis sellist vahvat lugu, et kohtas üht tädi. Olevat teine täitsa tore olnud. Tädil on isegi Facebook, aga see ei ole mitte tema enda oma vaid see kuulub hoopis tema koerale. Jah, te lugesite õigesti. Koer, kellel on Facebook. Üks päev saab Laura kirja, koors pildiga. Pildil on koer Frodo ja Frodo oli isegi kirja talle kirjutanud, koerakeeles ja puha. Ühesõnaga, see tädi kirjutab nagu normaalselt, aga igasse sõnasse viskab mingeid suva tähti vahele, et see oleks nagu koerakeel. See kutsutakse siis Ameerikas koeraarmastuseks. Ja ka sellest ei oska Kadri Järve midagi arvata.

.

*** Võtan mina pagassist mingeid asju ja Muffin arvas, et õige aeg on pagasnik pauguga kinni lüüa kui mina peatpidi seal vahel olen.

.

Elu on siin üle keskmise seiklus, räägin ma teile!

.

.