Ahoi, sõberid!
.
Alustan sellega, et olen kenasti kohale jõudnud- esimene nädal mööda saadetud, esimesed peredki nähtud ja ramsid maha parseldatud.
.
Aga tulgem oma lennureiside juurde tagasi. Lend USSA möödus kenasti. Minu kõrval istus New York’i kodanik, nimega Jake, kes on kordi ja kordi Tallinnat väisanud. Enda sõnul töötas ta kruiisilaeval, mis teda ka Tallinna sadamasse tõi. Tallinn meeldivat talle väga, eriti aga meie muusikapoed. Kuna muusikuga tegemist, siis ütles, et meil on maru hea valik muusikatarbeid ja kogu oma raha kulutas ta alati neis poodides ära. Selline mees siis.
.
Jõudes NY’i, teadsin, et mul on hea mitu tundi aega, oma Nashville lennuni. Isegi lennujaama ei pidanud seekord vahetama. Ootasin mina oma uut lendu, igaksjuhuks, et olla ikka kindel, et olen õiges lennujaamas, vaatasin lennupileteid. Ja arvake ära mis välja tuli, Järve Kadri ootas oma lendu täitsa vales lennujaamas. Miks ma küll ei imesta. Kuid õnneks oli mul piisavalt aega, et jõudsin õigeks ajaks õigesse lennujaama ja aega jäi isegi üle.
.
Nashvilles tulid poisid mulle lennukasse vastu ja esimese asjana kui autosse istusin, ütlesid mulle, et Kadri, nüüd on aeg esimeseks kultuuritegevuseks. Ja mind viidi McDonaldsisse. Halleluuja.
.
.
Nashvilles korjasin oma punase välgu remondimehe käest ära, pakkisin asjad autosse ja tuld. Kuna ma unustasin oma GPS’i Eestisse, siis pidin uue ostma, et ikka kusagile kohale ka jõuda. Erki näitas mulle suuna kätte, et kus üks Wallmart asub. Lähen mina siis sinna, ja ilma probleemideta, ostan kõik söögikraami ära ja lähen GPS’i valima, aga mida pole, seda pole. Mõtlesin küll, et johhaidii, kuidas ma küll sinna teise Wallmarti peaksin jõudma.
.
Istun oma punases välgus, seadistan telefoni, loomulikult ei saanud midagi aru, kui mind kõnetab üks must noormees, Walmarti töötaja. Vaatab mu Alabama numbrimärki ja ütleb, et olen kodust ikka päris kaugel. Mina selle peale, et poiss, sa isegi ei kujuta ette kui kaugel ma kodust olen.
.
Rääkisime seal juttu, mina samal ajal pusin oma telefoniga, et seda tööle saada. Siis tuleb tal mingi sõber sinna, viskasin talle oma telefoni kätte, et too selle tööle paneks ja teist üritasin ära rääkida, et ta mind teise Wallmarti saadaks/juhataks, et sealt GPS’i saaksin. Ja siis järsku oli too tüüp mu autos, kimus suitsu ja küsib multki, “jou, kanepit teed vä”? Selle peale ütlesin, et ououo, minu autos ei suitsetata.
.
Mõne aja pärast tuli järgmine küsimus- “oled sa kunagi mõne NIGGAGA rääkinud?” (täpselt nii ta küsiski). Hakkasin natuke muhelema ja ütlesin, et Alabamas oli küll jah päris palju musti. Ühesõnaga, kutt oli nõus minuga teise Wallmarti sõitma, aga siiski pidin ta sinna jätma, sest ta oleks tahtnud pärast tagasi ka saada, aga minul selliseks naljaks poleks aega enam olnud.
.
.
Aga sellest mustast poisist veel nii palju, et too armus ikka puhta ära. Ütles mulle, et ma olen nii ilus ja bla bla bla, ja et ma ikka olen palju palju ilusam kui kõik ta eelmised tüdrukud kokku. Ja samal õhtul saatis mulle sõnumi, et tahaks minuga abielluda, ja et millal ta mind ikka uuesti näeb. Vaene poiss, midagi muud ei ole lihtsalt öelda.
.
Otsimas toda teist Wallmarti….
.
Mis ma siis tegin, kasutasin Eesti 3G’d, muidu ma poleks arvatavasti kusagile jõudnud. Aga tuli välja, et ka sellega ei jõudnud ma kusagile. Pikk jutt lühidalt, tiirutasin oma kaks ja pool tundi Nashville peal ringi ja ajasin GPS’i taga, Eesti 3G ja Google Maps sees. Aga miski pärast see ei töödanud mul nii nagu ta peaks ja olin juba tönnimise ja frustratsiooni lõppfaasis, aga siis tulid kõik maailma väed mulle appi ja telefoni GPS hakkas tööle ja Wallmarti ma jõudsin ja GPS’i ka endale sain.
.
Kell oli juba üsna öö, kui Nashvillest minema sain. Jõudsin mõned tunnid sõita kui väsimus jagu sai ja bensukasse, auto tagapingile kerra tõmbasin.
.
.
Alustasin uuesti sõitu mingi kolme poole nelja vahel ja hommikuks, mingi poole kaheksa ajal jõudsin Indianasse ja oma uude koju.
.
Kodu on meil ühe vanaema juures, kes on vana, oma 80+ eluaastat. No me vähemalt arvame nii, sest ta kõige vanem laps olevat 60+. Aga üle keskmise kõbus mutike on muidu. Hetkel on ta kusagil Florida puhkamas ja meie trallitame siin suures maja üksi ringi. Kass lännu ja hiirtel pidu.
.
Aga jah, esimene nädal on möödas ja esimesed huvitavad inimesedki kohatud:
.
*** Töötan sellist kantri ala, kus ühe teelõigu peal võib olla max 3 maja, mõnikord isegi vähem, aga kui veab, siis võib isegi 5 maja sealt leida. Keeran ühe maja hoovi ja juba mingi mees jookseb minu juurde. Tuli välja, et lapsi tal pole. Küsin siis vett, kuna pudel oli kohe kohe tühjaks saamas, mine tea millal teist pere kohtan. Janusse ei tahaks ka kusagil viljapõllu serval surra. Läheb mees vett tooma ja samal ajal küsib, et kas mul on ikka bensiini jaoks on piisavalt raha. Hakkasin naerma ja ütlesin, et paak on mul kenasti täis ja tal polevat vaja minu pärast muretseda.
.
*** Ühe pere juures lõhkusin nende värava ära, tõstes selle hingedelt maha. Mina ei saanud päris täpselt aru, et kummalt poolt see lahti peaks käima. Isa saatis mu minema ja ütles- “oi tüdruk ja värava lõhkusid sa ka ära”.
.
*** Kütan mina Indiana põlluteid ja vaatan, ohooo, täpselt kolm musta poissi istuvad pingil ja ootavad, et müüksin neile ühed ägedad raamatud. Tegin siis kannaka ja sõitsin maja ette. Mis hoopis välja tuli, ei olnud juttu mustadest poistest vaid hoopis Mehhiko vanameestest. Mehhiklased või mustad, lapsed või vanamehed – poteito potato.
.
.
Aga mis siin ikka, aeg on raha ja raha on vaja teenida! Kütame selle nädala kuumaks, ma teile ütlen!!!
.
.