Astun oma suurte punaste kottidega pealinna tolmusesse pärastlõunasse. Bussid tuututavad, üks valjemini kui teine. Autod seisavad ummikus ja mootorrattad, kogu selle virrvarri keskel, üksteisest mööda paarutamas.
.
Päevinäinud, suurest tolmust halliks tõmbunud, mikrobuss peatub. Heidan koti õlgadelt piletimüüjale ja palun selle katusele visata. Tükk tegemist on väiksemagi seljakotiga end siia ära mahutada, mis siis veel suurest rääkida. Ruumi on bussis täpselt nii palju, et piletimüüja seisab peatpidi aknast väljas ja mul tuleb istuda mingil alusel, mis aegamööda aina kuumemaks läheb, kütteks tagumiku korralikult tuliseks.
.
.
Tagatippu hakkab veel ka sadama. Vaene kott seal üleval katusel. Sellel pole vihmaümbrist ega midagi. Viimane jäi kusagil Hiina lennujaamas kadunuks. Lisaks kõigele, ei ole bussi uks kuigi töökorras. Peale selle, et see ei taha kuidagi kinni seista, laseb see ka igast võimalikust august läbi. Naine mu kõrval, vaeseke, tema on märg nagu räägupoeg. Mina aga peidan oma muheleva näo koti taha peitu ja mõtlen, et see elu on ikka üks kuradima seiklus.
.
Siinmail peetakse bussijaamaks suvalist tänavat, kus kõik bussid hunnikus koos seisavad. Ilmselgelt ei jää ma piletimüüjatele oma särav punaste kottide ja heleda peaga märkamatuks ja varsti on neid minu ümber terve trobikond, kes kõik tahavad mulle piletit müüa. Kaupa teen siiski ainult ühe vennikesega, kellele maksan 350 ruupiat (€3.15) ja vastutasuks saan roosa, maru õhukesele paberile trükitud bussipileti.
.
.
Piletimüüjaga diilid tehtud, astub minu juurde tumedapäine tütarlaps, mitte et siinsed neiud kõik tumedapäised ei oleks. “Kust sa pärit oled?” küsimusele vastanud, on kooliealisi lapsi minu ümber nüüd juba rohkem kui kolm. Loen kokku täpselt kolm poissi ja kaks tüdrukut. Palun neil rääkimise hoogu pisut maha tõmmata. Raske on kõigist küsimustest, mis läbisegi, justkui vibunoolena, minu poole lendu lastakse, aru saada.
.
“Mis teile Nepali juures kõikse rohkem meeldib?” küsin minagi neilt ühe küsimuse. Noorpõlve vastus on ilus ja hea: “loodus ja inimesed. Nepali rahvas, me oleme head ja sõbralikud.”
.
.
Selle ilusa mõttega läheme kõik koos bussile. Bussi peale minek on muidugi omaette košmaar. Mammut kotid seljas ja käeotsas, tormatakse kui pöörased ukse suunas. Ma ei viitsi isegi mitte pingutada. Pilet on mul olemas, nii et maha mind keegi niikuinii ei jäta. Või jätab? Kohasaamisega võib ehk kitsaks minna, aga samas, ega see kuus või seitse tundi ei saa niikuinii mugav olema, milleks siis tõmmelda.
.
Leian end istumast väikesest kabiinist, mis on bussijuhi ümber ehitatud. Siin on üks lühem ja üks pikem pink ja siis veel mingi alus, kottide jaoks, mis aja möödudes muutub samuti istumisaluseks.
.
.
Istun oma kolme uue Nepali sõbraga pikemal pingil ja jätkan poiste küsimustele vastamisega. Sõbrad näevad mul noored välja, kuid jutukäigus selgub, et teised varsti juba puhta täismehed ja vanus jääb neil kolmel 16 ja 17 vahele.
.
Kathmandust välja sõitmine võtab terve igaviku, mitte öelda, et suisa sajandi. Noored poisid jagavad lahkelt maiustusi ja pajatavad lugusi kuulsatest kriketi mängijatest Nepali ajalooni välja. Mulle mu nooreid poisid meeldivad. On ka kuidagi turvaline, kui oled kohalikega semuks saanud ja sul silm peal hoitakse ja igati abistatakse.
.
.
Sõit pidavat aega võtma tubli viis kuni kuus tundi. Samas, kunagi ei tohi unustada pluss-miinus tunde, mis lisanduvad auklik-hüplikele teedele.
.
Oleme juba omajagu sõitnud, nii üle kuue tunni. Tagumik ei ole juba ammu enam rõõmus ja kui võimalik, valaks ta suuri krokodilli pisaraid. Õues hakkab ka vaikselt pimenema. Endiselt ei ole mul päris täpselt aimu kuhu minema pean, aga õnneks on mul mu noored poisid, kes mind selles teadmatuse situatsioonis maru rahulikuks muudavad.
.
.
Tee, mida ei saa päris teeks nimetada, on nii kuradi auklik, täis busse ja autosid, muutes tee üheks suureks ummikuks. Kohati liigume mitte kiiremini kui 30km/h. Puhuti on tunne, et ma ei jõuagi kunagi kohale. Samas, pole välistatud.
.
Olen juba üle keskmise väsinud sellest kuubikus istumisest. Üks jalg sureb teise järel, tagumikust rääkimata. Ja no see kell, viimane näitab juba kõvasti üle 21.00.
.
Viimaks, üheksa tundi hiljem, paistab tunneli lõpust valgust ja tundub, et oleme kusagile jõudnud. Aga kuhu, see on endiselt üks suur küsimärk. Noored poisid tunnevad endiselt muret, et kuhu ma edasi lähen ja kuidas ma ikka üksi hakkama saan. Kasutan võimalust ja palun helistada Bishnu’le, oma võõrustajale, kes peaks mind kusagil ootama. Suvaline mees, lahke ja hea, teeb mulle selle telefonikõne ja poisid omakorda tõlketöö. Bishnu olevat soovitanud öö kusagil hotellis veeta ja hommikul oma reisi jätkata. Kuhu kuramuse kohta ma sõitma siis pean, on minu küsimus.
.
.
Üks kolmest poisist sätib end maha minema. Jätame hüvasti. Mõne hetke pärast olen ka mina oma kodinatega pimedas Nepali öös. “Kas tead kuhu minema pead?” küsib poiss. “Nalja teed või!? Muidugi mitte. Vähe sellest, ma isegi ei tea kus ma praegu olen.” viskan oma situatsiooni üle nalja.
.
Õues on must kui öö ja silm vaevu suudab midagi seletada. Nepali sõber räägib mingi mehega kaks sõna juttu ja järgmine hetk lehvitab tema mulle hüvastijätuks ja mina ületan võõra mehega teed. Kui nüüd aus olla, ei ole mul õrna aimugi, mis siin sünnib või kuhu ma selle võõra mehega lähen, sest ühtegi sõna võõras mees ei räägi. Siin ma nüüd siis jalutan, selle võõraga.
.
.
Ei lähe kaua, kui silm seletab helendavat hotelli silti. Vahi vahi, hotelli ta mind tõigi. Tänan lahket võõrast, kes pimedusse kaob.
.
Hotellimees veab mind kohe teisele korrusele tuba näitama. Jalutab teine nii kuramuse kiiresti. Näen vaid kuidas ta kusagile paremale keerab, kui mina veel alles poole trepi peal oma raskete kottide all ühte trepiastet teise järel vallutan. Keeran ka mina paremale, üritades end läbi väikese ukse suruda. Ei õnnestu ja jään kinni. Mingi ime läbi suudan end siiski ukse vahelt läbi murda ja leian hotellimehe ühest mitmest toast.
.
Küll too mees võib alles seletada. Viimse kui nurga üritab mulle maha parseldada. Mina aga ei hooli ei toas olevast telerist, ega konditsioneerist. Kõik mida mul vaja teada on, on hind, ja et saaksin kord jalad sirgu ja pea padjale.
.
.
“Kui palju see tuba maksab?” üritan viimaks minagi sõna suust saada.
.
Hotellimees tunneb endiselt uhkust toas oleva teleka ja konditsioneeri üle.
.
“Mitu raha sa selle toa eest tahad saada?” proovin uuesti.
.
“1500 ruupiat (€13.5),” saan viimaks hotellimehelt vastuse. Tahan siinsamas pikali kukkuda. Teen peas kiire matemaatika, selle raha eest saaksin neli korda Kathmandusse ja siia, üheksa tundi sõita. Jääb ära.
.
“Ei. Seda tuba mina ei võta. Anna mulle kõige odavam tuba mis sul on.” tagurdan toast välja ja ootan, et hotellimees mulle järgneks.
.
.
Ilmselgelt ei ole mees mu otsuse üle õnnelik ja viib järgmise ukse taha.
.
Kui eelmises oli üks suur, nikerdustega, voodi, siis selles on kaks. Need on ainukesed asjad, mida suudan eristada. Suuretõenäosusega puudub selles toas ka konditsioneer, aga küll laes olev ventilaator asja ära ajab.
.
.
“Palju see tuba maksab?” küsin.
.
“1300npr (€11.7).” saan vastuseks.
.
“Ahh? 1300?” kordan veel kõva häälega üle, täpsustamaks, et kas sain ikka õigesti aru.
.
“Nalja teed või? Kui eelmine tuba oli 1500npr, siis kuidas kuradi pärast saab see 1300 npr olla?” vaatan mehele küsivalt otsa. Mitte, et mul oleks sellel hilisel õhtutunnil kusagile minna, aga selle urka eest mina €12 küll maksma ei hakka.
.
.
Küll hotellimees mind juba mõistab ja laseb hinna 1000npr (€9) peale.
.
Sean end oma kahe aasta kõige kallimasse hotelli sisse. Tuba on täis läppunud õhku ja kopituse vonn tahab silmanägemise võtta. Viska või kirves lakke. Korra tuleb pähe, et ehk peaksin maskiga magama, mille mulle üks Vietnami tšikk andis, kui tema rolleri tagaistmel sõitsin.
.
Peale selle on siin ka üle keskmise tolmune. Tundub, et sein on värskelt pahteldatud, aga ilmselt peale töötegemist unustati, et tolmu ja muu jama võiks ka ära pühkida ja paha ei teeks ka voodiriided ära vahetada. Tõmban näpuga üle padjapüüri, mis koheselt hallika valge kihi alla kaob. Halleluuja sellele, et magamiskotiga reisin.
.
.
Mis veel? Klõpsin kõik lülitid läbi ja üritan laes olevat ventilaatorit tööle panna. Viimane hakkab suure mühinaga tööle ja keerleb ohtlikult kiiresti. Mul on hirm, et see kukub koos tüki laega alla, otse mulle kraesse, samal ajal, kui mina oma õndsat und, siin kivikõvas voodis magan.
.
Ohh Kadri Järve, kuhu sa end jälle sättinud oled.
.
.
Käes hommik helge, kui end järjekordse bussi peale istuma sätin. Kuhu täpselt, see kõik on veel natuke ebaselge. Tean nii palju, et mul tuleb sõita kusagile Meghauli külakesse.
.
Bussisõit kestab pea tunni ja tee olukord ei erine suuresti eilsest. Rapun siia ja sinna ning hoian kahe käega tissidest kinni, et need plehku ei paneks. Arvasin, et teed Guatemalas on halvad, oh ei, siinsed on vähemalt viis korda kehvemas olukorras ja bussisõit on üks korralik kannatus ja piin.
.
.
Buss peatub värviliste majade vahel ja piletipoiss tahab mind bussist maha tõsta. Mina punnin vastu, sest kaarti vaadates on külani veel suts minna. “Ei Ei. Eco park. Sinu peatus.” tulevad umbmäärased märksõnad tumedapäise noormehe suust.
.
Ja siin ma nüüd olen, oma kodinatega. Kusagil ei kusagi. Minu ümber on mõned majad ja üks ainuke pikk tänav. Vaatan paremale ja vasakule ning küsin iseendalt, et millises suunas liikuma peaksin. Seisan tee ääres kohe mitu head minutit, lai naljanägu peas, sest olukord on omajagu kentsakas. Mis siin ikka, elu on seiklus.
.
.
Ma ei tea kust kohast, aga välja ilmub valge poiss. “Ohhh, jumalale tänu, sina räägid küll inglise keelt,” tervitan valget inimest siira rõõmu ja õnnetundega. Tegu on prantslasega ja nimeks on tal Gasper. Prantsuse keele puhuja näitab mulle suuna kätte ja üle suure põllu, oma suurte kodinatega ma jalutan ja kusagile pärale ma jõuan.
.
Ma ei valeta kui ütlen, et mul pole siiamaani päris täpselt selgus majas, et kus ma nüüd olen. Kuid, siin on omajagu valgeid inimesi, elamine näidatakse mulle kätte, pakutakse küpsist ja teedki, mis siin ikka, jään siis siia.
.
*** Pildid Kathmandu linnatänavailt