PÄEV NR 1 – KAS MA ÜLDSE SIIT EESTISTKI MINEMA SAAN?“
“Ja läks lahti, viimaks jõudsin kohale”, olin 12. veebrualil, oma esimesel hommikul Hawaiil, märkmikku kirjutanud. “Aga lubage, las ma alustan algusest”.
“Vaata, et sa sinna Ameerikasse väga kauaks ei jää”, hõikab paps mulle järele, kui sammun ootusrikkalt turvavärvate suunas.
Too LOT’i lennuk tundub täna kuidagi eriti väike ja see olemine on üle keskmise kitsas. Samas, äkki on asi minus, mine tea, sest pühadest ja püha söömaaegadest pole just väga kaua aega möödas. Minu kõrval istub härra, ilusas eas. Sündmuste edenedes selgub, et tegemist on Tartu Uue Teatri näitlejaga. Selgub, et neid teatritegelasi rohkemgi sel lennul. Pidavat Kanadasse, Torontosse, lendma, et väliseestlastele natuke teatrit teha.
Oleme teel hoovõturajale, kui piloot teeb teadaande, et just-nii-äkki-ei-kusagilt ilmnes lennukil tehniline rike ja peame lennujaama tagasi pöörduma. “FUUUUUUUCK…..” , tuleb pisut valjemini üle mu huulte, kui oleks olnud viisakas. Samas, olgem ausad, ma ei ole üldse üllatunud. Tegemist on siiski minuga ja see pole enam kellelegi mingi uudis, et minuga või minuga seonduv vahel pisut pekki läheb. Ja mõeldes tagasi ühele viimasele lennule, kui lennuk põlema läks, siis on isegi hästi, et tegemist kõigest tehnilise rikkega. Jama on ainult selles, et Poolas pidi ümberistumise aeg olema kõigest 1h ja nüüd on teada, et sellest lennust jään sada ja üks protsenti maha. Oh well, elu on seiklus.
Ei möödu kaua, kui piloodilt tuleb uus teadaanne. Annab teada, et selle lennukiga me kindlasti kusagile ei lenda ja esimese kolme tunni jooksul ei toimu väga midagi, ja et meid lastakse ootesaali tagasi edasist infot ootama. Ühtlasi annab piloot aga lootust, et äkki võlutakse kusagilt varulennuk, mitte et sellel enam minu jaoks olulist tähtsust oleks.
Ootesaalis öeldakse, et kõige targem on lihtsalt oodata uut infot ja kui kunagi Poola jõuan, siis peavad nemad mulle uue lennu orgunnima. Nii ei jäägi mul muud üle, kui lihtsalt istuda ja passida ja oodata. Samas, parem oodata ja passida, olenemata kui frustreeriv see ka poleks, kui rikkis lennukiga kusagile minema hakata.
Ootesaalis leian endale seltsilised- keskealise abielupaari. Tuleb välja, et ka nemad on teel LA’sse. “Hoidkem siis kokku ja jätkakem seda pulli kolmekesi. Seltsis ikka segasem.” olen sõbralik ja istun end toolile tagasi.
Uus lennuk on kohal vähem kui kahe tunniga. Kuulujutud räägivad, et too lennuk olevat tulnud Rootsist.
Lõppeks oleme maandunud Poolas ja otsime LOT’i transfer lauda, kust pidavat edasist infot saama. No ja nagu oli arvata, on viimane puupüsti täis. Tundub, et neid hilinenud/ärajäänud lende oli rohkem, kui ainult meie lend.
Olenemata pikast ootejärjekorrast edeneb asi võrdlemisi kiirelt. Kuna täna õhtal enam ühtegi lendu üle ookeani ei lähe, prinditakse homseks uued lennupiletid ja kätte antakse hotelli- ja takso vautšerid. Vaadetes oma järgmise päeva lennupiletit USA’sse, taipan, et tänu kogu sellele komejandile olen maha jäänud ka oma viimasest, Honolulu lennust. Aga ega ma nurise, seiklus mulle meeldib. Ja selle asemel, et pea 12 tundi kusagil lennujaamas veeta ja kõva pingi peal tukastada, saan hotellivoodis laiutada ning pealegi veel kaks korda süüa. Kindlasti esitan ka lennuhilinemise nõude ja kasseerin sisse ilusa summa – kõlab nagu win-win situatsioon.
Olgugi, et mina saan oma asjad kiirelt korda siin LOT’i lauas, siis lennujaamast hotelli saamine võtab üle keskmise aega, sest mu abielupaarist kamraadidel tekkis väike tõrge. Tuleb välja, et uute sõprade poeg on piloot, kes neile ässa diiliga need LA piletid sebis ja seepärast ei õnnestu LOT’i töötajatel nende pileteid ümber vormistada ning seda peab tegema poeg ise.
Nüüd on siis vaja pojaga ühendust saada. Miski pärast ei saa proua kuidagi oma telefoni WIFI võrguga ühendatud ja ka data ei tööta. Pakun oma telefoni, aga nad ka ei taha seda kasutada, sest poeg ise kusagil lennus ja jumal teab kus. Ühesõnaga, ilge jama ja nusserdamine.
Aega küll võtab, aga suure sebimise peale saame läbi minu Facebooki pojaga ühendust. Olen seks ajaks juba maru väsinud ja näljane ja ei jõua ära oodata, et millal ma kord sinna hotelli saan. No ja johhaidii, selle asemel, et nende poeg hakkaks vajalikke toiminguid tegema ja oma vanemad uuele lennule registreerima, hakkab tema hoopis emale õpetama kuidas telefoni WIFI võrguga ühendada. Ma ei valeta, kui ütlen, et enne, kui uuele lennule registreerimiseni jõuti, prooviti vähemalt hea 30min seda telo Internetiga ühendada. Aga nagu kuulus vanasõnagi ütleb, siis “elus on tähtis olla maaaaaaru rahulik” ja kui saab aidata, siis ikka tuleb aidata. Loodan, et see seik töiendab korralikult mu hea karma kontot ja kui kunagi minu vanemad peaksid sarnases olukorras olema, siis loodetavasti on keegi hea inimene ka neid aitamas.
Viimaks ometi jõuame hotelli. On teine täitsa nitševoo. Viskan kodinad numbrituppa ja torman sedamaid restorani, sest vöövahe on heledamast heledam. Õhtust söön koos samade Uue Teatri tegelastega, kes olid teel Kanadasse. Nii see reisi esimene päev õhtasse saabki.
PÄEV NR 2 – KAS MA ÜLDSE KUSAGILE JÕUAN?
Hommik helge siin Varssavi äärelinna hotellis. Söön juba tuttavate nägude hommikust ja õige pea pakime end taksosse, et lennujaama naasta. Lend väljub kell 11.00.
Vedamisi läheb tolle lennuga kõik kenasti. Ometigi on see väsitav ja pikk, tervelt 13 tundi kestnud lend läbi ja maandun LA’s. Endalegi üllatuseks olen õige rahulik, teades, et minu piirikontroll võib minna nii- või naapidi. Mitte, et ma mingi kriminaal oleksin, aga aegu tagasi, USA-Mehhiko piiri ületades keerasid mehhiklased minu nimel midagi süsteemis perse ja peale seda on mind peaaegu vangi pandud ja üldse suure huligaanina koheldud. Ja nii iga jumala kord, kui USA riigipiiri ületus käsil.
Sellist passikontrolli ei ole minu silmad veel näinud. Rahvast rohkem, kui laulupeol lauljaid. Mis kõikse hullem, kogu see pande on pandud ühte järjekorda- turistid, kohalikud, rohelise kaardi hoidjad jne. See passikontrolli pool, mis on tavaliselt kodanikele mõeldud, on Koroonaviiruse tõttu suletud või noh, sealt võetakse vastu haigeid ja kes tulevad Hiinast ja sealt kandist.
Peale tund aega sinkavonkatamist on käes minu kord oma pass ette näidata. Ametnik on noor ja nägus noormees, kellega saan kohe, suure vaevata jutu peale. Kõik läheb ladusalt ja tundub, et saan suure vaevata riiki sisse. Jahh muidugi. Siinkohal loetleksin üles kõik vanasõnad, et “tark ei torma” ja “ära hõiska enne õhtut” jne.
ametnik: “mis kell su Honolulu lend läheb?”
Minu vastuse peale mõmiseb omale nina alla: “vast ikka peaksid sellele lennule jõudma.”
Mida kuradit see nüüd tähendab? Kõik ju läks nii hästi!? Olen segaduses ja mõtlen, et kus tuli viga sisse nagu tegu oleks ARK’i sõidueksamiga.
Näen kuidas ametniku poiss oranži lipiku graatsilise liigutusega passi vahele suskab, seejärel püsti tõuseb ja kuulsa lause “follow me” oma huulte vahelt lendu laseb. Ohhhh jahh, kui lisakontroll, siis lisakontroll.
“Vabandage, mu ema on kadunud. Ta alles oli siin. Ta on 82, ratastoolis ja ta ei räägi sõnagi inglise keelt,” kurdab üks härra mind eskortivale ametnikule. “Tal ei ole telefoni ka. KUS TA ON?” on härra juba päris meeleheitel.
Kogu see situtasioon on juba üsna koomiline ja proovin mitte suurt kajakat maha panna. Seda enam, kui mul pole õrna aimugi, et mis mind ennast nende valgete uste taga ootab või mis minuga saama hakkab. Vähemalt on mu enda ema turvaliselt Eestis, mitta kusagil LA lennujaamas kadnud.
“What the actual FUCK”, on mu esimene mõte, kui kahepoolsed valged uksed lahti lähevad. Püha Mooses. Süda vajub koheselt saapa säärde, kui teisese kontrolli uksed avanevad. Siin on ju vähemalt 100 inimest. Raudselt võtab see palagan siin järgmised viis aastat aega ja jään ka teist korda oma Hawaii lennust maha. “Sina mind siia tõid, nüüd ütle, et kaua kogu see asi aega võtab?” hõiskan tööpostile naasvale ametnikule järele.
Laua taga istub kaks naisterahvast- esimene paksem, kui teine ja teine hirmsam, kui esimene. Võtan kogu julguse kokku, manan ette maailma suurima perse pugeja näo ja naeratuse.
mina: “mu Honolulu lend läheb see ja see kell ja ma üldse ei tahaks sellest maha jääda. Ma juba korra jäin kõigist oma kolmest lennust maha. Kas on mingigi võimalus neil, kellel jätkulend, järjekorras pisut ette poole saada?”
naine nr 2: “Pigem mitte!”
Seisan endiselt, väga ootusrikkalt, siin laua juures, sest näen, et nad hakkasid asja uurima, vähemalt mulle tundub nii. Mitu head minutit hiljem, irvitab naine nr 2 mulle näkku ja käseb mul istuma minna.
Võtan selle loomaaia keskel istet ja koogin kotist telefoni, et Darienile teada anda, et võib-olla jään ka sellest lennust maha. Õnneks istub minu kõrval noormees, kes hoiatab, et telefoni näppimine, isegi selle vaatamine, ei olevat kõige targem tegu. Kui nii, siis nii ja tõstan pea kotist välja.
Möödub hetk, kui läbi mikrofoni pistab väga kuri ja karune hääl möirgama. Hääl, mis on tige kui tikker, hoiatab kõiki telefonis olijaid. Ja juba järgmine hetk hüppab see sama möirakaru oma klaasboksist välja, tormab minu suunas ja krahmab agressiivselt minu taga istuvatelt naistelt telefonid käest. Seda olen ma alati öelnud, et see Ameerika maa on üks püha loomaaed ja ei midagi muud.
Muudkui istun ja ootan. Olen väga kannatlik.
Kuulen kedagi oma nime hõiskamas, või noh, nime, mis tundub olevat minu nimi. Krapsti olen pingilt püsti ja torman kui truu kutsikas oma peremehe hääle suunas. Ametnik palub minul ja minuga koos seisval neiul endale järgneda. Liigume järgmiste, valgete, uste suunas. Ametnik palub meil ruumi siseneda, viisakalt ust lahti tehes, kui kogu meie neljaliikmeline seltskond paigale tardub. Too ruum on pilgeni politsenikke ja muidu ametimehi paksult täis. Muhelen omaette ja mõtlen, et mis edasi. Hetkeks on olemine piinlik ja veider, aga juba järgmine hetk istume tolles ruumis, olles osa tollest koosolekust või mis iganes üritus siin hetkel käsil on.
Too asiaadist tšikk, kellega koos ruumi sisenesime, kutsutakse pihitooli esimesena. Õnneks saadi temaga kiirelt ühele poole ja juba tulebki minu etteaste. Kui asiaadi neiu oli vakka ja reserveeritud, siis ma olin tema täielik vastand- ainult laterdan, jõuan paar reisilugugi rääkida ja viskan nalja. Vastan nende küsimustele ja räägin midagi kokku, et miks mul ainult ühe otsa pilet on. Aga mis iganes ma seal seletan, tundub töötavat, sest üks ametnikest, kes ise Hawaiilt pärit, soovib mulle head lendu. Ja juba ma sealt ruumist väljas olingi.
Haaran kusagile suvaliselt jäetud kohvri ja suure jooksuga hakkan otsima, et kust lähevad jätkulennud. Kella vaadates tundub, et ajaga juba üsna kitsas käes ja nüüd on vaja jalad kõhu alt välja võtta ja mitte viimasest lennust maha jääda. Pagasikontrollis küsin kahelt töömehelt nõu. Nemad uurivad, et kas ma oma kohvri võtsin juba ära. Mina selle peale kukun seletama, et mul kohver läheb otse Honolule ja ärgu nemad selle pärast muretsegu. “Ei-ei, pead ikka kohvri ka võtma!” ei jäta töömehed oma jonni. “Okei, teie võit. Kus mu kohver võiks küll olla? Veetsin just hea kaks tundi lisakontrollis, nii et mul pole õrna aimugi, et mis nad mu kohriga tegid,” vaatan küsivalt poistele otsa. Posid head ja viisakad juhatavad suuna kätte. Kui neid poleks olnud, siis oleks mu kohver vist endiselt kusagil LA lennukas.
Saan kohvri kätte ja pistan elu eest ajama, sest aeg, ega see anna armu. Annan kohvri ära ja alustan jooksumaratoni United Airlines’i terminali. Mul on kaks võimalust- minna läbi õue, mis pidavat võtma 10min või jooksen läbi lennujaama, mis pidavat 30min aega võtma. Ilmselgelt läbi õue ja jooksen läbi avanevate uste LA keskpäevasesse soojusse ja torman kui 2020 aasta Mustang, higimull otsa ees ja nägu peas leemendavas, loodetavasti õiges suunas.
Turvakontroll läheb kiirelt ja minu väravgi on siin samas.
Süda sees kloppimas ja hing paelaga kaelas, võtan keset põrandat istet. Üritan veel enne lendu Darien’i kätte saada ja talle oma lennuinfo edastada. Mul endal pole õrna aimugi, et mis kell ma kohale peaksin jõduma. Räägime, ja mis välja tuleb- lennuni on veel tervelt 1h aega ja kogu see tormamine oli asjatu. Oh mind küll. Nagu ema Marina ikka ja jälle tarvitseb öelda, siis mu pea on mu jalgade nuhtlus. Tundub, et tal on õigus.
Viimane lend läheb ladusalt ja kell 21.00 maandnud Honolulul.
12.01.2020