Seisan baarileti taga, kohalik lohesurfi instruktor küsib, “kas sa siis tuled meiega?”. Vaatan poistele otsa. Ütlevad, et mine. Ja mina lähen.
.
Los Barriles ei asu meist kaugel. 45 min siia-sinna. Seevastu, kui auto kümme korda tee peal ära sureb, võib 45. minutist saada omajagu tunde. Nii me siis sõidame ja vahetpidamata peatusi teeme.
.
.
Õhtu on ilus. Taevatelk täis helendavaid tähti ja poissmeeste päikegi kõrgel pärlendamas. Ei saaks öelda, et auto hingetõmbeaeg kuidagimoodi väärtuslik ei ole.
.
Peale mitmendat peatust oleme taas teel. Istun siin bussi tagaotsas, surfilaudade vahel. Silm vajub kinni ja naudin linnuund. Viimane jääb siiski lühikeseks ja ehmatan selle peale üles, et Natali, seal kusagil kaugel, eespingis, kisendab, “vaca vaca” (tõlk: lehm, lehm) ja Dante elueest pidureid tallab.
.
.
Vedamisi riivasime lehma, kõigest. Niigi katkine auto jäi terveks, meist rääkimata.
.
Ometi kord oleme pärale jõudnud. Jätame bussi kus see ja teine, ning vahetame selle ATV vastu välja. Sõit jätkub mööda liivaranda, ookean paremal, tähed üleval. Tundeline.
.
.
Hommikul virgun koputusest uksel. Dante tuleb kohviga. Ehitab kastist lauagi. Ei hakka talle ütlema, et ma pole kohvitaja.
.
Ülejäänud päev möödub rannas. Vaatan ja õpin. Ühel ilusal päeval saab minuski tuulepüüdja.
.
.