Astun autost välja ja heidan pilgu ümbritsevale. Peale kaktuste ja tee, mille otsa silm ei seleta, ei ole minu ümber midagi. Täielik tühjus. Siin ma nüüd seisan. Uhkes üksilduses. Ootan autot. Mida ei tule, seda ei tule.
.
Olen vandersell ja maailmarändur. Vahel jänespüks. Olen aus. Kardan. Kardan kohe igasuguseid asju.
.
Tunnen hirmu kui näen ämblikut. Snorgeldades kardan, et mõni kala mind hammustab. Ujuma minnes ei julge ma kunagi jalgu põhja panna, kui põhjas on kivid, sest ma kunagi ei tea, kes seal olla võib. Võin suisa nutma puhkeda, kui mõni vetikas mu teele satub. Lennukis vetsu kasutades mu süda väriseb, kardan sinna kinni jääda. Kindlasti on mul jänes põues, kui üksi hääletan. Kuid üle kõige pelgan välja näidata, et ma midagi kardan.
.
.
15. minuti jooksul on minust möödunud kaks autot. Üks traavis lihtsalt mööda ja teine läks lähedalasuvasse rantšosse. Los Barriles asub siiski veel 70. km kaugusel ja tänu kellakeeramisele on kell kuus sügav pime väljas.
.
Vedamisi tuleb lõpuks ka kolmas auto. Tuttav Todd on roolis ja kohale jõudmise pärast enam muret tundma ei pea.
.
Hääletamine, tegevus kui selline mulle hirmu ei valmista. Pigem on argus selle ees, et ma ei saa mitte midagi aru, mida need inimesed mulle räägivad. Nii väga tahaks nendega vestelda, küsida küsimusi. Uurida ja puurida.
.
.
Los Barriles on mittemidagiütlev. Teen tiiru. Klõpsutan mõned pildid. Näen isegi oma toon-sulle-kohvi-voodisse surfipoissi. Lahkun linnast.
.
Sirutan välja oma väikese pöidla. Eemalt läheneb päevi näinud auto. Siinkohal mõtlen ikka tõelist romu. Vanarauahunnikut. Trandulett jääb seisma ja minu sõit jätkub 53. aasta Chevys. Roolis Iiri päritolu Alaskal elav 72. aastane Peter ja reit ilastamas muri, kellel nimeks Harakas.
.
.
Näeme valget kogu eemal jalutamas. Hääletaja. Võtame peale 57. aastase ajalooõpetaja. Antoniol on seitse hobust ja tema inglise keel on hüva.
.
Peter saadab meid autost välja. Annab mulle oma telefoninumbri, juhuks, kui mul häda kaelas või tahan mõned õlled teha.
.
Edasi jagan teed õpetajaga. Kõnnime. Kumbki meist ei hääleta. Lihtsalt patseerime mööda seda käänulist sõiduteed. Vestleme.
.
.
Antonio on tugev. Tal on musklid. Ta magab ööpäevas 4-5 tundi. Kui ma küsisin miks, siis ta vastas: “ma ei tea, olen vist vana”. Ta kannab seljas enda tehtud riideid ja jalas enda meisterdatud sandaale. Viimased tunduvad vastupidavad. Küsin, et mida ta teeb, kui ta nii vara ärkab. “Ma jalutan. Jalutan kohe palju. Siis lähen oma hobuste juurde. Riideid valmistan ma ka. Nii palju asju on teha….”.
.
Jääme seisma. Antonio võtab istet ja mina otsin talle oma kotist veepudeli. Näen, et tal on seda rohkem vaja kui minul. Ootame autot. Ootame kohe kaua.
.
Antoniole meeldib laulda. Laulab mulle mitu head Mehhiko lugulaulu. Mina seisan ja naeratan.
Ta otsib kotist välja flöödi. Puust ja nikerdustega. Ulatab selle mulle. Mina mängida ei oska, ütlen talle. Seepeale soovitab mul flöödi endale jätta.
.
Viimaks tuleb auto. Saatuse tahtel jääb seismagi. Ronime kasti. Juuksed tuules lehvimas imetlen neid suuri mägesi. Näen, et ka Antonio naudib hetke.
.
.
Hüppan kastist välja. Jätan Antonioga hüvasti. Tema kutsub mind oma hobuseid vaatama ja ütleb, et tal isegi üks enda tehtud särk minu jaoks olemas. Mulle Antonio meeldib.
.
Mind ootab ees viimane teelõik. Ma ei hääleta. Kõnnin. Ootan kuni keegi seisma jääb, mind peale võtab ja koju viib. Kiirabiauto sõidab mööda. Keerab otsa ringi ja sõidab uuesti mööda. Kiirabiauto mind ka üles korjab ja koju toimetab.
.
Vot sellest ma räägingi…. Kõigil on oma lugu, mida ta vähemal või suuremal määral on valmis jagama. Kuid paraku on minu hispaania keel sitavõitu ja seetõttu ei jõua minuni nii paljud head ja toredad lood.