Kuulen kuidas Erick (host) välisukse avab ja lahkub. Härral tööle minek. See on märk sellest, et ka minul on aeg end voodist välja ajada ja toimetama hakata.
.
Toon köögist kausi ja valan selle helbeid täis. Kallan viimased piimaga üle, mis on terve öö siin laua peal seisnud. Tõin eile Ericule paki helbeid ja piima. Muidu söön poisi veel puhta paljaks. Ta vist ei saanud päris täpselt aru, et tõin need talle, meile ja seepärast ei julgenudki neid kööki viia.
.
Võtan ampsu. Piim on ebaharilikult soe.
.
Vaatan üle oma sotsiaalmeedia ja tegelen mõne probleemse kliendiga suvest.
.
Kauss on märkamatult piimast ja helvestest tühjaks saanud, mis tähendab seda, et on aeg teele asuda. Lükkan matkakingad jalga ja uks minu järel sulgub.
.
.
Sammun reipalt trollipeatuse poole. Olen maru elevil, et saan linnast ära. Ületan maru ettevaatlikult teid, et mitte auto alla jääda. Need mehhiklased on ikka puhta hullud autojuhid. Jalakäijat ei peeta siin millekski.
Olen veel nurga peal, mitme hea sammu kaugusel peatusest, kui näen, et troll on kohal. Teen kiire sprindi, hüppan peale, otsin valmispandud 5 peesot (€0.26) ja suskan selle automaati. Tänan bussijuhti pileti eest ja otsin endale mugava koha.
.
.
Vähem kui tunni pärast olen jõudnud bussijaama. Põhja omasse, mis on siinkandi suurim. Jalutan bussijaama sisse, endal nägu peas nagu teaksin täpselt kuhu lähen. Öeldakse, et iseendale valetamine on kõige hullem. Sisse jõudes otsin kotist oma Lonely Planet’i piibli ja vaatan üle, et kuhu ma siis sõitma pean.
.
Piibel ütleb, et pean vasakule keerama ja otsitav piletikassa olevat eelviimane rivis. Võtan järjekorda, minu ees seisab kaks heledapäist tütarlast. Huvitav kust nad pärit on.?
.
.
Järg on jõudnud minuni. Ostan edasi-tagasi pileti Teotihucan’i. Piletimüüja tahab saada 88 peesot (€4.66). Pole üldse paha tunniajase sõidu eest, mõtlen. Saan oma piletid ja tädi annab juhised, et kuhu ma minema pean. Mina muidugi, ei saa midagi aru.
.
Jalutan bussijaamast välja. Üritan leida platvorm nr 8. Aeg möödub ja jõuan arusaamale, et olen ikka totaalselt vales kohas. Bussijaama nurga peal seisab mundris mees. Pöördun tema poole, oma vigases hispaania-inglise segakeeles- “De donde esta gate ocho?”. Saan vaid nii palju aru, et pean tagasi kõndima ja nurga pealt vasakule keerama. Ühesõnaga, lähen tagasi sinna, kust ma just tulin.
.
Sisenen bussijaama. Mida ma näen. Värav nr 8 on enam-vähem piletikassa kõrval. Peab paika, et vahel ei nähta oma ninast kaugemale.
.
.
Astun uksest sisse. Mind ootab turvakontroll. Panen kotid lindile. Ise ajan käed jalad laiali, et tädi saaks mind pealaest jalatallani läbi katsuda. Olen puhas. Saan loa siseneda bussiterminali. Bussiväljumiseni on veel natuke aega. Löön piibli lahti ja loen veidi Teotihucan’i kohta. Oleks tore teada, et kuhu ma lähen ja mis mind ees ootab.
.
Imeline püramiidide kompleks. Kord oli see Mesoameerika suurim linn. Täna on see üks külastatumaid kohti terves regioonis. Kirjutab tarkust täis Lonely Planet. Olen põnevil.
.
.
Buss sõidab ette. Annan pileti juhile. Paistab, et bussijuht pole päris kindel, et kas Teotihucan kuulub tema trajektoori alla. Peab nõu kollase vestiga naisega. Tundub, et tegu on siiski õige bussiga. Loodan väga, et astun õige bussi peale.
.
Võtan istet. Ka kollase vestiga tädi tuleb bussi. Jagab kõigile bussisviibijatele kolm šokolaadi. Ouraaaaaait. Suu läheb naerule. Šokolaadi sööksin praegu küll. Kollane vest jätkab rääkimist. Minu kõrvu jõuab lause- “uno peso” (1 peeso). Kurja, tädi müüb neid. Nagu öeldakse, tasuta lõunaid ei ole olemas ja annan šokolaadi kollasele vestile tagasi.
.
.
Oleme vähem kui 10min sõitnud. Härra esimeses reas tõuseb püsti. Haarab kitarri ja kontsert alaku. Pea terve tee naudin hispaania keelset muusikat.
.
Bussijuht karjub “Los piramides, los piramides” (püramiidid, püramiidid). Minu peatus. Olen kohal.
.
Lahkun bussist. Proovin arusaamisele jõuda, et kuhu suunas liikuma pean. Äkki ilmub minu kõrvale politsei, ei tea kust. Võpatan ehmatusest. Politseihärra hakkab naerma ja ulatab mulle väikese kaardi, mis peaks mul aitama orienteeruda.
.
Jalutan omajagu, enne kui piletikassani jõuan. Maksan 64 peesot (€3.4). Ka see pole üldse paha.
.
.
Kell on saanud täpselt üks, kui peaväravatest sisse astun. Juba enne kui minu silmad suudavad seletada püramiide, tormavad minu suunas kohalikud härrad. Käed täis kaelakette ja kõiksugu kujukesi. Plaanis ei ole mul midagi osta, nii et ütlen kõigile ja kõigele “no gracias” (ei aitäh).
.
Kujuke maksis iseenesest häbiväärsed 10 peesot (€0.53). Oleksin võinud ju onule head meelt valmistada ja selle väljamineku teha. Samas, kuhu kurat ma selle kujukesega ikka siin Ladina-Ameerikas reisin.?
.
Jalutan mööda pikka, punase kattega, teed. Ilm on pilvine ja päike ei anna vähimatki lootusemärki. Hetkel ei ole ka väga palju rahvast näha. Puhas võit. On maru vaikne. Vaid linnukesed laulavad siin ja seal. Mitte kauaks. Rahuliku vaikuse tapab rongi tuututamine ja helikopter, mis peakohal tiire teeb.
.
.
Keeran paremale. Silt näitas. Jätkan jalutamist mööda punasekattega teed, ainult selle vahega, et enne olid mõlemal pool teed kiviplatood ja nüüd on need asendunud kaktustega. Puhta suured teised. Punased viljadki küljes.
.
Jõuan kusagile. Muuseum. Ei ole teab mis suur muuseumi sõber, nii et keeran otsa ringi ja jätkan püramiidide otsingut. Ja seal see on. Igavesti suur ja uhke. Inimesed selle tipus on pisikesed, nagu kärbsekaka vanaema juures aknalaual.
.
Teen mõned fotod, enne kui teekonna päikese püramiidi tippu ette võtan.
.
Olen jõudnud esimesele tasandile. Oh sa mu meie. Olen täiesti hingetu. Süda rinnuski tahab välja karata. Õnneks ei ole ma ainuke. Mõni teine on hullemas seisus kui mina. Lõõtsutab nagu Muki, keel ripakil.
.
.
Tunnen, et süda on rahunenud. Jätkan ronimist. Teine tasand. Süda on jälle šoki äärel. Teen tasandile tiiru peale, et vana saaks hinge tõmmata. Kolmas tasand. Peaaegu kohal, kuid siiski mitte. Neljas tasand. Ja olengi jõudnud tippu.
.
Mida vaadet. Nägu läheb nalja naeru täis ja tahaks iroonitseda- “Eestimaa on nii ilus”.
.
.
Tõesti. Vaade, mis päikese püramiidi tipust avaneb on uhke. Kauguses olevad mäed. Pilvepiir justkui käega katsutav. Ja kõik need varemed, seal kusagil allpool. Olen sõnatu ja raske on naerusuud peita.
.
Jalutan mööda tippu ja võtan, ühe mitmest mediteeriva paari kõrval, istet. Olen rahul ja õnnelik. Ehk peaksin isegi mediteerima. Koht selleks on suurepärane.
.
.
Pilk langeb taamal asuvale, väiksemale, kuu püramiidile. Tõusen püsti. Viimane pilguheit sellele imelisele kultuuripärandile, siit päikese püramiidi otsast ja olen valmis taas kõigi nende trepiastmetega silmitsi seisma.
.
.
Jõuan kuu püramiidini. Ei saa üle ega ümber neist treppidest. Siinsed astmed on veelgi suurema vahega. Mul lühikesed jalad, ei valeta kui ütlen, et rooman siit üles. Lõpp paistab. Keeran ringi ja tõstan pea. Päikese püramiid, täies uhkuses ja hiilguses. Ka siinne vaade ei valmista mulle pettumust. Kõik on nii ilus, uhke ja suurejooneline. Trepid olid seda vaeva väärt.
.
.
Jõuan alla. Kõnnin mööda suveniire täis müügilettidest. Heidan mõnele isegi lähema pilgu, kuid siiski ei ärata miski minus tõelist huvi. Väljaarvatud WC, mis mu teele satub. Peaaegu, et kukun sinna kabiini sisse. Maru raske on siin ennast ringi pöörata, seda enam, kui kott on seljas. Tundub, et see WC on küll päkapikkudele tehtud. Raisk, unustasin paberi võtta. (Mõndades tualettides on paber kabiinis olemas, kuid enamustes on see vaja ette ära võtta.) Tükk tegu, et siit välja saada ja paberi järgi minna.
.
Enne kui päris ära lähen, jalutan mööda botaanikaaeda, mis on täis kohalikku floorat.
.
.
Neli tundi hiljem, olen jõudnud tagasi bussipeatusesse. Bussini on veel 15min. Kirjutan emmele ja issile postkaardi valmis ning heidan pilgu tehtud fotodele. Buss ongi kohal.
.
Sõidan tagasi päälinna ja loen võrratu päeva lõppenuks.
.