Elu esimene öö võrkkiiges oli üllatavalt mugav ja hea.
.
Istun suure laua taga. Üksi. Söön müslit ja vaatan seda imelist vaadet, mis mulle avaneb. Kõrvale loen raamaturiiulist leitud Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta” raamatut. Jah. Lugesite õigesti. Leidsin hosteli raamaturiiulist emakeelse raamatu. Oh seda äratundmisrõõmu.
.
.
Hommikusöök naha vahel ja matkasaapad jalas, alustan teeb läbi roheluse. Semuc Champey suunas. Päike paitab juba hellalt põski. Matkan 3km. Mööda maisipõldu. Mööda jõge. Mööda konarlikku ja augulist teed. Kord üles, kord allamäge. Saatvateks helideks jõekohin ja tirtsud.
.
Kuulen kuidas keegi maisitõlvikute vahel sahistab. Kes seal on, küsin. Kukk kurat. Jalutab teine uhkel sammul maisi vahelt välja.
.
.
Kõnnin edasi.
.
Kuulen kuidas rohu seest kostub kummaline hääl. Kes seal on, küsin. Põrsas kurat.
.
.
Kõnnin edasi.
.
See ülesmäge vantsimine ei ole kerge. Peale 20min süda puperdab sees. Vastu tuleb äärmiselt vintskel sammul vanahärra. Teretame. Mõtlen, et küll need kohalikud on alles visad hinged. Tugevad peale kauba. Arvan, et guatemalalased on justkui inim-eeslid. Nad võivad oma peas ja seljas kõike tassida. Olenemata raskusest.
.
.
Kõnnin edasi.
.
Tunnen kuidas kannal olev vill hõõrub. Kui kohalik suudab tervet puuriita peas kandes mäest üles jalutada, siis suudan minagi valu eirata.
.
.
Kõnnin edasi.
.
Möödun järgmisest mehest. Tema ei jaluta. Tema lihtsalt seisab. Mina naeratan ja ütlen tere hommikut. Tema ei ole rõõmus, aga teretab sellegipoolest. Tusaselt küll aga.
.
.
Kõnnin edasi.
.
Jalutan puu alt läbi. Seisatan. Kuulatan. Puu seest tulevad telekamängu mängule sarnased hääled. Jooksen ruttu eemale.
.
.
Kõnnin ja kõnnin.
.
Jään seisma. Vaatan ringi. Uskumatult roheline on siin, mõtlen. Eestis on ka roheline, aga teistsugune roheline. Siin leidub rohkem lopsakust ja ürgsust. Mägedest rääkimata.
.
Tunni aja möödudes jalutan Semuc Champey väravatest sisse. Seljatan väravad. Kas ma olen puhtjuhuslikult mõnda Hans Christian Andersen’i muinajuttu sattunud?
.
.
.
SEMUC CHAMPEY
.
Semuc Champey on jada lubjakivi sildasi ja koopaid, suubudes Cahabon’i jõkke.
.
Mis saab siis, kui liita ühte jõgi ja lubjakivi? Kujuta nüüd ette! Rabavalt kristall selge türkiis-smaragdroheline vesi. Selle sama veega täidetud, rodu looduslikke basseine. Lubjakivi kaljud. Ja külluslikult roheline mets.
.
.
Kui liita lubjakivi ja jõgi, leiame peagi endid muinasjutulisest, türkiis-sinakas-rohelise veega täidetud, looduslikust basseinist.
.
.
.
PARADIIS KESED DŽUNGLIT
.
Pärast parkki sisenemist, lühike, kuid üsna järsk 45min matk, viib mind kõrgele kalju otsa, vaateplatvormile, kust avaneb vaade otse sinisele unelmale.
.
.
Vaade on nii vapustav, et see võib mind lausa jalust rabada. Aga ma ei muretse, kui jalad lähevad nõrgaks, siis turvamees on valmis mind kohe kinni püüdma. Miks ta muidu siin seiab.?
.
Pärast alla tagasi matkamist, seisan silmitsi nende samade lubjakivi basseinidega, mida just hetk tagasi kõrgustest nautisin. Lühike jalutuskäik ülesjõge, paljastab vaatepildi rüselevale veele maapõues.
.
.
Mõned inimesed on sisse kukkunud ja neid ei leitud enam mitte kunagi…. Seepärast on park palganud hulga kohalikke mehi, kes seisavad täna basseinide läheduses. Kas siis sees või kaldal, vile kaelas, hoiatamaks inimesi, kui nad servale liiga lähedal seisavad.
.
.
.
UJUMINE LOODUSLIKES BASSEINIDES
.
Jalutades tagasi alla-jõge, tervitavad mind selge veega basseinid. Mõned kohad on parajalt sügavad, nii et võttes julguse kokku võin karmauhti läbipaistavasse vette hüpata.
.
Koorin end paljaks ja üritan tasa ja targu basseini siseneda. Vesi on siiski jahe. Koheselt kukun pikali. Tundub, et universum otsustas, et ma pean kiiresti märjaks saama.
.
.
Vees ujuvad kalad. Naudin silmailu, mida pakuvad väikesed kosekesed või seisan nende alla ja mõnulen emakese looduse eheda dušši alla. Mõned kohad on paraja nurga all, tekitades liuvälja. Asetades oma pepu aga maha, võin end otse basseini libistada.
.
.
Siit võib leida ka väikeseid koopaid. Saab sisse ujuda ja kose alt välja vaadata. Kui avastada Semuc Chempeyd giidiga, viikase sind koopasse, tehakse näomaalingud ja igale ühele antakse kätte küünal. Ja sedasi koopa sees ringi ujutakse. Päris ürgmehelik.
.
.
.
.
KAS SEMUC CHAMPEY TUNDUB SINU JAOKS PIISAVALT MUINASJUTULINE, ET SEDA KÜLASTADA?
..
ROHKEM INFOT
.
Asukoht: Lanquin, Guatemala
Kuidas ma siia sain: Minu ööbimiskoht oli Semuc Champeyst kõigest 3km kaugusel, nii et matkasin mööda Guatemala džunglit, kuhi kohale ma jõudsin.
Kui ööbid lähimas linnas, Lanquinis, siis on võimalusi kaks:
#1 “hääleta” mõne kohaliku või teiste turistide tuuribussi auto peale (€2-3)
#2 võta ette 10km matk, naudi ümbritsevat loodust, jaluta läbi kohaliku küla ja jõudes Semuc Champeysse, värskenda ennast jaheda veega, ujudes mõnes basseinis.
Hind: €6
Kasulik: Sa ei pea liituma grupiga või võtma giidi, et avastada Semuc Champeyd. Omalkäel täiesti tehtav.
Hea teada: Park avatakse juba kell seitse hommikul. Mida varem kohale minna, seda suurema tõenäosusega on basseinid ainult sinu päralt.
Asukoha tõttu mega suured turistide hordid siia oma teed ei leia. Nii et isegi keskpäeval võib leida mõnusa nurgakese, basseinis, omaette olemiseks.