Ööbuss tõi meid siia Sapa linna, põhja Vietnamis. Jõudsime kohale varahommikul, kell neli, aga bussi uksed tehti lahti alles pisut enne seitset hommikul. Ega meil polekski olnud kell neli kusagile minna olnud, nii et buss sobis kenasti. Ööaeg sai bussis mööda saadetud, kus oli, uskuge või mitte, kolm rida narivoodeid kõrvuti. Magamisbuss missugune.
.
.
Tänane plaan- rollerid ja Sapa peale tiirutama.
.
Mina: “Kas ma rollereid kaheks päevaks ei saa rentida?”
Rolleri tädi: “Ei saa!”
Mina: “Okei, toome need siis täna õhtul 18.30 tagasi.”
Rolleri tädi: “Roller, kaks päeva, jah?”
.
Oh tule taevas appi.
.
Kaua on möödas sellest, kui reisisin riiki, kus kommunikeerumine ei ole kaugelt kergete killast. Olen seal Kesk-Ameerikas ära hellitatud inimeste hea inglise keele oskuse ja minu endagi spänglish on piisav, et kenasti hakkama saada. Aga siin, ohh… ütleme nii, et nalja hakkab saama.
.
.
Rollerid €3.2 eest terveks päevaks renditud, asume teele. Ema Marina ei ole meil kunagi selle riistapuuga sõitnud. Tuleb välja, et ta meil puhta hulluke ja kukub kohe perutama. Hostelist mitte kaugel vajutab gaasi põhja ja arvab, et on just õige aeg see masin kummuli keerata, sealt maha kukkuda ja rolleri alla kinni jääda.
.
Baarist kostub Bob Marley rahustav hääl: “Don’t worry about a thing, ‘Cause every little thing gonna be all right.” Sealt samast baarist jookseb ka mees teda rolleri lõksust päästma.
.
Näeb ta meil välja nagu tolmuahv. Mõned kriimudki, suuremad ja väiksemad, siin ja seal, aga muidu kõik ponks. Nüüd taipan, kust mu olen-hunnik-õnnetust pärineb. Ikka emasse.
.
“Olin enam kui kindel, et sa käid selle asjaga esimesena kummuli”, tulevad hetk hiljem emalikud sõnad minu pihta.
.
.
Püüame sellest linna kaosest ja greisist liiklusest minema saada. Need rollerijuhid on siin puhta hullud. Kõik sõidavad nii nagu jumal juhatab ja kuidas heaks arvab. Reeglid, mis need veel on?
.
Liikluseeskirjadest ei tasu mitte unistatagi. Ainuke valem, mis tundub kehtivat- mida kõvemini ja pikemalt tuututad, seda parem. Samas, tuututada ju mulle meeldib. Olgem ausad ja ega ma tagasi ei hoia, tuututan kohe kogu südamest.
Linna tohuvabohust väljas, jätkame sõitu maanteel. Proovin möödasõitvate autode ja rollerite pasundamise peale mitte ehmatada ja teeäärses kraavis lõpetada.
.
.
Ei lähe kaua, kui ema Marina roller tee äärde seisma jääb. Läks teine vist katki, sest edasi see asi enam ei liigu. Ei lähe teine töölegi. No mida teha? Kohalikud passivad pealt, aga keegi appi ei tule. Kui vaatan küsivalt/paluvalt nende suunas, saadavad nad minu poole oma laia naeratuse ja jalutavad minema.
.
Õnneks ei ole me jõudnud veel väga kaugele kihutada ja linna tagasi on nii umbes 15-20min. Lükkan suksule hääled sisse ja kiman abiväge kutsuma.
.
.
Kohale jõudes ei saa lühikest kasvu Vietnami poiss miskit aru ja annab mulle telefoni, et saaksin kellegagi rääkida. Ilmselt boss. “I send you Vietnamese people, I send you Vietnamese people,” on ainuke lause, mida suudan tema pikast lause jorust eristada.
.
Vietnami poiss kargab püsti, võtab rolleri ja minekule me end sätime. Enne muidugi keeran end selle rolleriga kummuli ja kukun kõhuli selle otsa. Mis sa teed, oma ema tütar siiski. Ajan end ruttu püsti, eks pisut piinlik on ka. Kõik juba vaatavadki.
.
Emme ja issi on rollerid tee äärde lükanud, ise kükitavad kusagil võsas. Väike Vietnami poiss uurib asja. Teeb tiiru ümber masina, üllatanud nägu peas. Ka tema ei saa aru, et mis valesti. Aga tal on lahendus. Kiire ja korralik. Väike Vietnami poiss annab emmele oma rolleri. Probleem ongi lahendatud ja meie sõit võib jätkuda.
.
Sõit jätkub mägede vahel. Anname rolleritele valu ja liigume ikka aina üles ja üles. Teepael meenutab pikka looklevat ussi. Just nii kurviderikas ja vallatu see asi siin ongi.
.
.
Thac Bac (Hõbe juga)
.
Hõbe juga, millel kõrgust väidetavalt 100m, asub umbes 12km kaugusel Sapa linnast ja on meie esimeseks peatuspunktiks.
.
.
Kord seisid kohalikud Ham Rong mäe otsas ja nägid juga voolavat hõbedana, sealt tulenevalt ka selle nimi.
.
Mööda treppe üles rühkides möödume kohalikest põnnidest. Näod on neil kriimud nagu väikestel murjamitel. Kes magab lõunauinakut, kes teeb vilunult tööd ja proovib meile kõiksugu värvilisi käepaelasid maha parseldada. Vanust on lastel mitte rohkem, kui kolme ja viie vahel.
.
.
Jõuame sillale, kust silmale avaneb pilt langevale joale. Veetase on üpris madal, nii et paraku ei ole vaade nii võimas, kui Google oma piltide pealt lubas. Kui end ümber pööran, avaneb maaliline panoraam ümberkaudsetele mägedele. Ilus on.
.
.
Juba omajagu on nende rolleritega kärutatud, nii et lõunapausi teeme siin samas. Nägu läheb laia naeru täis, kui emps võlub kotist välja Jassi seemneleiva ja ehtsa kilu. Head isu!
.
.
.
Thac Tinh Yeu (Armastuse juga)
.
Sõidame mööda käänulist teed, umbes 3km Hõbedasest joast edasi, et saada osa romantilisest haldja ja puuraiduri armupalangust, külastades Armastuse juga.
.
.
Jalutame mööda laotud kiviteed ja möödume väikestest kriimudest. Suured mäed pakuvad silmale ilu, samas kui pühvlid mõnulevad mudavannis.
.
.
Armastuse joal on kõrgust 100m ja saab see alguse Fansipan’i, Vietnami kõrgeima, mäe otsast, kust see siis häälekalt jõkke langeb.
.
.
.
Legend haldja ja puuraiduri armastusloost:
.
Legendi järgi on Armastuse juga taeva seitsmenda haldja ja O Qui Ho, Sapa mägede puuraiduri, kohtumispaik.
.
.
Haldjas, koos õdedega, lendas tihti joa juurde vanni võtma, sest vesi olevat seal mõnusalt jahe ja puhas. Ühel kaunil päeval kohtas seitsmes haldjas puuraidurit, kes mängis joa läheduses oma flööti.
.
Olles lummatud puuraiduri flöödimängust, veetis haldjas iga õhtu kuulates imelist flöödimängu, kuni vanemad haldja saladuse avastasid ja keelasid tal edaspidi inimeste maailma minna.
.
.
Haldjas igatses puuraiduri flöödimängu nii palju, et veetis iga pärastlõuna taevapiiri väravas, vaadates alla joale ning oodates puuraiduri flöödimeloodiat.
.
Ühel hetkel muundas haldjas ennast kollaseks linnuks, kes elas O Qui mägedes ja sellest ajast peale kutsutakse juga “Armastuseks”.
.
.
Kosk ilus ja võimas vaadatud, leidsime väljapääsu juurest salapärase trepi. Trepil oli astmeid rohkem kui küll ja viis meid kõrgele kõrgele, kus tuul oli oi kui vali. Vaat, et meid minema ei puhunud.
.
.
.
Tram Ton Pass
.
Tram Ton Pass, meie tänane eelviimane sihtpunkt, on tee Sapa ja Lai Chau vahel. Kõrgeim punkt on 1900m, mis annab sellele Vietnami kõrgeima mäekuru tiitli. Lisaks on see ka eraldusjooneks kahe erineva kliimavöötme vahel. Sapa pool on enamasti külm ja udune, aga kui minna paarsada meetrit alla poole, Lai Chau poolele, siis seal on juba soe ja päikeseline.
.
Vaade, mis siit silmale avaneb, on tõega üks ilusamaid, mida minu silm ealeski näinud.
.
.
.
Teadmiseks, et Sapa on kõige külmem koht Vietnamis, samal ajal kui Lai Chau võib olla kõige soojem. Märkuseks, et nende kahe koha vahe on kõigest umbes 140km. Greisi kuidas need hoovused siin ikka tööd teevad.
.
.
.
Fansipan’i köisraudtee
.
Tavaliselt võtab ristiinimesel üks kuni kaks päeva, jõudmaks Fansipan’i, Vietnami kõrgeima mäe, tippu. Köisraudtee, mis avati 2016. aasta veebruaris, sõidutab tahtjaid võrdlemisi krõbeda hinna eest (€31 üks ots), 3143m kõrgusele umbes 15-20min.
.
.
Hoolimata, et tegemist on maailma pikima kolme-trossilise köisraudtee süsteemiga, otsustame sõidu vahele jätta ja päevale punkti panna niisama ringi jalutades ning siin asuva Pagoodiga (mitmekorruseline, ülespoole kaarduvate katuseservadega tornikujuline tempel) tutvust tehes.
.
.
Päev ilus ja hea, täis kauneid kohti ja vaateid ning omajagu rolleri sõitu on viimakse lõpule jõudnud.