Järjekordselt on hommik kätte jõudnud. Järjekordselt ärkan pasuna tuututamise peale. Järjekordselt on kell seitse. Järjekordselt on minu kord roolima minna. Mitte midagi uut siin sinise ookeani peal.
.
Täna hommikul olen pisut nutikam. Haaran telefoni ühes. Mul peaks siin mõni lugulaul olema. Ehk aitab vähekeni igavust peletada, kui seda rooli ikka natuke paremale ja natuke vasemale keeran.
.
.
Pean tunnistama, et see muusika idee oli viimaseaja üks helgemaid. Niiviisi roolides ja muusikute helikunsti nautides polegi siinne seis kõige kehvem. Kuulan aga oma tümpsumuusikat, kui oskan, siis ikka kisendan tervest kõrist kaasa.
.
Mõtlen. Ehk ikka suudan terve turnee kaasa teha.
.
Käes on keskpäev. Aeg pisukeseks äktsioniks. Meil tuleb purje suunda muuta. Peame purje ühest äärest teise tooma. Midagi läheb nihu. Päris täpselt ei saa küll aru mis. Fakt on see, et see toob meile kõigile hirmujudinad peale. Kuid siiski, lõpp hea kõik hea. Saame purje transporditud. Küll vaevaliselt.
.
.
Nüüd ma jälle mõtlen. Tahaks juba sinna Caymani saarele jõuda.
.
Minu vahetus on taaskord läbi saanud. Juubeldan nagu oleks kohalikud valimised võitnud.
.
Ronin kajutisse. Johhaidii. Iga jumala kord kui siia alla tulen, tahaks eest väravast sõnnikut vedada (oksendada). Endiselt ei ole ma midagi söönud. Mitmes päev meil täna juba ongi? Võtsin paar ampsu chipse, tunduvad teised kõige kindlama valikuna. Või siiski mitte…
.
.
Jälle on aeg roolima minna. Seekord olin ma veel targem. Laadisin terve telefoni eesti keelset rütmimuusikat täis. Ivo Linna, Apelsin, suur lemmik Anne Veski – Roosiaia Kuninganna, kõik superstaarid leidsid oma koha muusikamängijas.
.
Istun toolis, nagu vana laevakapten muiste. Laulan. Laulan kohe kõvasti. Lõõritamisest on asi kaugel. Röögin nii mis hirmus. Ja siis ütlen iseendale, et Eesti ei otsi enam superstaari.
.
Heidan pilgu vasakule. Oh sa mu meie. Laulsin vististi nii hingestatult, et ei pannud tähelegi kui kolossaalne laev minu kõrvale tuli. See polnud mingi tavaline kalalaev, see oli gigante kruiisilaev. Olete näinud kui suured need on. Puhta kiviaja mammutid. Eks ta natuke kõhedust ikka tekitas. Siiski oli ta minust natuke kaugemal kui esmapilgul tundus ja samuti tema kurss oli teine, kui meil, nii et kõik bueno.
.
Ega siin mere peal nalja pole. Vahel on liiklus tihedam kui Tammsaare ristis.
.
.
Öösel võitlen jälle Sam’ga. Brock pani pasunat. Pistan pea välja, et olukorda uurida. Ütleb mulle, et ma Sam’i üles saadaks, et ta aitaks tal purje suunda muuta. Sam hakkab jaurama, et miks tema peab minema ja bla bla bla. Ütlen talle, et ta poleks selline eit.
.
Vapper nagu ma olen, tõmban aga oma kollase kummiülikonna selga ja lähen Brockile appi. Taaskord ei lähe kõik plaanipäraselt, aga viimaks saame siiski hakkama.
.
Lähen tagasi kajutisse. Puhkan veel mõned tunnid, enne kui taas rooli taha kolin.
.
.
Loe: kuues päev