Jätan Semuc Champeyga hüvasti ja kolin vingest ÖKO hotellist välja.
.
15 inimest ja 15 suurt matkakotti surutakse väikesesse auto kasti. Hakkan omaette muhelema. Oleme nagu sead või lehmad, kes on teel tapamajja, mõtlen.
.
.
Nii kui auto liikuma hakkab, variseb kogu kottide kuhi kokku. Mina, koos ühe teise tüdrukuga, seisame esireas. Meie ülesandeks on kottidel aeleda ja nende liikumist takistada. Nii me pool tundi mööda seda künkliku-aukliku-käänulist teed kihutame. Ega nooruke autojuht gaasipedaaliga ei hellita. Hoian kahe käega, kramplikult, kinni ja tunnen, kuidas vereringe näppudes pikkamööda aeglustub.
.
.
.
Viimne kui üks autokastis seisja juubeldab, kui oleme jõudnud linna. Kõik see mees, väljaarvatud mina, suunduvad erinevatesse, tellitud mikrobussidesse. Minu plaan on suunduda kõigi mõistes karu sinna samusesse. Paraku sinna ühtegi bussi otse ei lähe, nii et seega tuleb mul ise oma transport orgunnida.
.
Lähen poenurgal seisva mehe juurde ja ütlen, et lähen Nebaj’sse. Tema juhatab mind, nagu elukutseline giid, bussi peale.
.
Kõik, mis siit peale edasi juhtub on pehmelt öeldes tragikomöödiline. Kurnav. Pingeline. Valulik. Imeline. Ja seda kõike üheaegselt.
.
.
Lanquin’i ja Nebaj linna vaheline distants on pisut üle 100km. Uskuge või mitte, aga mul kulus selle läbimiseks terve päev. Terve päev, ma kordan. Täpsemalt, neli bussi ja 10h.
.
Need, mida kohalikud nimetavad teeks, ei ole isegi mitte maru külavaheteed. Tegu on lihtsalt ühe katteta pinnasega, millel autod, bussid üritavad hiljuda. See siin on lihtsalt üks auk, teise augu järel.
.
.
Järgnevalt üritan teile oma 10h bussireisi kirjeldada.
.
Nüüd kujutage ette…
.
Sõidate autoga, kruusateel. Mõni auk siin ja seal. Tee käänuline ja kurviline, pealekauba. Teie maksimum kiirus on 10km/h, kui mitte alla selle, sest otseloomulikult, ei soovi te oma autot rikkuda. Nüüd, korrutage see tee vähemalt kümnega ja lisage kiirust, nii vähemalt 60km/h. Kuidas tundub?
.
Just nimelt. Ka minu tagumik nuttis valupisaraid, kui ma bussist välja astusin, teise bussi istusin ja sõitu jätkasin.
.
.
Lõpuks olen kohale jõudnud. Lisaks sellele, et viimne kui üks ihuliige annab endast märku, saan kohe järgmise litaka vastu pead. Kas ma olen selle kümne tunniga hoopis Siberisse sattunud? Siin on nii kuradi külm. Isegi suust tuleb auru. Selliseks külmaks ei olnud ma kohe kindlasti mitte valmis.
.
.
NEBAJ
.
Santa Maria Nebaj- pisut dramaatilise loomuga väikelinn, asub 2000m kõrgusel, Guatemala mägismaal ja on ümbritsetud, suurel määral puutumatute, Cuchumatanes’i mägedega.
.
Kohalikud ei ole lasknud end modernsusest mõjutada ja on edukalt säilitanud oma iidsed tavad ja kombed. Tehakse suurepärast käsitööd, enamjaolt tekstiil ja Nebaj naised kannavad ilusaid huipiles‘eid (traditsiooniline, käsitsi kootud, ruutu lõigatud pluus, mis on tugevalt tikanditega kaunistatud). Lisaks sellele räägivad nad puhta teist keelt. Kõneldakse Ixil-Maya (üks 21-st erinevast Mayade keeltest) keelt, mida pajatatakse ainult kolmes linnas Guatemala mägismaal.
.
.
Päris täpselt ei teagi, mis mind siia linna tõi. Kuskilt lugesin, et see koht pidi hard core (tõlk: kirglik) matkajaid täis olema. Ma küll Alar Sikk ei ole, aga matkata meeldib küll. Ja pealegi on alati tore avastada kohti, kus sa ühtegi teist turisti, valget inimest või gringot ei näe.
.
.
.
LAS CATARATAS
.
Las Cataratas on jada suuremaid ja väiksemaid koskesi, linna põhja osas. Järgmisel hommikul, peale külmakambris ärkamist, sinna oma sammud seangi.
.
.
Matk pidi olema piisavalt lihtne, et seda omalkäel teha. Tark raamat kirjutab, et jaluta 1.2km, möödu hotellist, kuni jõuad sillani. Koheselt, enne silda, keera vasakule ja jaluta kruusateel, mööda jõekallast. Jalutades 6km allajõge, näed mitmeid väiksemaid koskesi, enne kui jõuad suure koseni, mis on u 25m kõrge.
.
.
Nii ma siin oma jalutuskäiku teen. Möödun kohalike kodudest. Näevad teised väga kuuride moodi välja. Seljatagant tuleb mees hobusega. Eest tuleb mees eesliga. Jalutan mööda jõge, mis on täis prügi. Raamat ei valetanud. Näen nii väiksemaid, kui ka üht suurt koske. Mäed, on suured ja pirakad. Tee läheb ikka alla ja üles, üles ja alla.
.
.
Korraks mõtlen, et mis kuradi pärast ma siia pidin tulema. Pole see matk midagi nii erilist. Kuid siis jälle mõtlen, et see 10h, mis ma bussis veetsin, nägin palju looduse ilu. Ja jalutuskäik, siin metsas, on hea aeg mõtete mõlgutamiseks. Kokkuvõttes ei olnud siiatulek ühti nii halb.
.
.