Eile istusin sõbrannaga ilusas restoranis ja lõime veiniklaase kokku. Täna olen kusagil väikeses Mehhiko lennujaamas, õhtusöögiks kummalist värvi ja veel kummalisema maitsega viiner-vorstikesed, mis nurgapoest kaasa haarasin.
.
Lend Mexico Citysse väljub homme hommikul kell seitse ja otsustasin juba varakult platsis olla, et ei peaks öösel matkama hakkama. Pealegi ei leidnud ma mingit transporti, mis nii vara San Cristobalist, tunni kaugusel olevasse, lennujaama sõidaks.
.
Kusagilt kuulsin, et Tuxtla lennujaam on maru väike ja võimalus, et see ööseks kinni pannakse on vägagi olemas. Aga mis sa teed, siin ma nüüd olen ja loodan ainult parimat.
.
Püha müristus. Lennujaam on tilluke. Väike kui nööpnõelapea. Loen kokku täpselt 10 lauda, kus saab check in’i teha ja kusagilt ei leia ekraane, mis jagaksid lennuinfot. Võimalused, et see on 24/7 lennujaam, just vähenesid.
.
Helistan sõber Hugole, et kuidagigi terve maailma aega mööda saata.
.
Hugo: “Kas sa uurisid, et kas lennujaam on 24/7 avatud?”
Mina: “Ei!”
Hugo: “Miks? Sa võiksid ju lihtsalt minna ja küsida ja siis saadki teada ja oskad edasi tegutseda.”
Mina: “Muidugi ma võiks, aga ma ei julge, kardan, et nad ütlevad, et panevad selle ööseks kinni ja see ei lähe kohe üldse mu plaanidega kokku. Aga mul on plaan, vähemasti. Olen siin nii kaua, kuni saan ja kui tahavad mind välja visata, siis hakkan nutma ja ütlen “no entiendo” (tõlk: ma ei saa midagi aru), ja et mul pole kusagile minna. Küll kellelgi must kahju hakkab ja mind ööseks enda juurde võtab. Kõlab ju nagu suurepärane plaan?”
Hugo: “You are such a drama queen.” (tõlk: oled ikka üks draamakuninganna)
.
Aeg aina möödub ja möödub.
.
Kell lööb kesköö. Pool tundi hiljem saadan üsna õilsa südame ja teatava kergendustundega Hugole sõnumi, et küllap see lennujaam on siiski öösel lahti, sest endiselt on siin palju inimesi ja ka kell juba omajagu. Kes see mind ikka keset ööd tänavale hakkab viskama?
.
Ei möödu kaua, kui minu juurde tuleb karmi moega, oranž vestki seljas, turvanaine. Otseloomulikult annab ta mulle mõista, et ma ei saa siia jääda, sest lennujaama uksed suletakse kohe-kohe. Teen nii kurva näo pähe, kui võimalik ja ütlen “no entiendo” (tõlk: ma ei saa aru).
.
Tema vaatab mulle nõutult otsa ja seletab hispaania keeles edasi. Ütleb, et pean välja minema ja võin tagasi tulla kell neli hommikul, kui lennujaama uksed taas avatakse. Kolm tundi!? Polegi nii paha, mõtlen.
.
Trepist alla minnes jõuan tulevate lendude ootesaali. See siin on puhta rahvast täis. Ilmselt jäi viimane lennuk hiljaks ja nüüd kõik see mees ootab omakseid. Võtan nahkdiivanil istet. Kavatsen siin istuda täpselt nii kaua, kuni nad mind ka siit välja viskavad.
.
.
Minu kõrvale võtab istet noor naine. Katkises hispaania keeles vesteldes tuleb välja, et lendame homme hommikul sama lennuga Mexico Citysse ja tänase öö saame teineteise seltsis kusagil tähistaeva all veeta
.
Kell üks öösel sulguvad meie taga lennujaama uksed. Võtame lennujaama parkla esisel väikesel muruplatsil, palmi all, kohad sisse. Järgmised kolm tundi vaatame tähti täis taevast ja õpetame teineteisele eesti- ja hispaaniakeelseid sõnu.
.
Kes oleks võinud seda arvata, et kord tuleb päev, kus puhta peavarjuta jään. Elu on ikka üks seiklus, seda ma teile ütlen.
.
.
ON EHK KA SINUL RÄÄKIDA LUGU, KUI OOTAMATULT TULEB ÖÖ TÄHISTAEVA ALL VEETA?
.