Kamba peale kokku oleme vaat et pea 40 suve Ameerikat avastanud ja ukselt uksele joostes raamatuid müünud. Paljud meist ei mäletagi mida tähendab suvi koduses Eestimaal. Rääkimata jaanipäeval üle lõkke hüppamisest, telkimisest või siis mööda kodumaad autoga ringi trippimisest.
.
Kui raamatupõld hakkab kõigil vaikselt unustuste varju vajuma, siis põnevus eelseisva Ida-Eesti avastamise ees on kõigil suur.
.
Sõber Raul on kell 6.25 sõnumi saatnud. Ei pea puude tagant metsa nägema, et aru saada, et kellelgi meist läks eilne õhtu pisut pikemalt. Pean tõdema, et eks ma ootan neid värvikaid, kindlasti emotsionaalseid, möödunud öö seiklusjutte huviga.
.
.
Lisaks sellele, et Raul jättis oma korteri ukse lukust lahti, annab ta edasi ka kindlad juhtnöörid, mida tema mitte ärkamise korral ette tuleb võtta. Aga eks parimatel sõpradel on juba ammu selge kuidas sellistes olukordades tegutsema peab ja millised abinõud tarvitusele võtta.
.
Juba umbes-täpselt kaheksandat korda valin Rauli telefoninumbrit. Viimaseks korraks see ka jääb, kui telefonile vastab veel poolunes, mitte kõigest päris täpselt aru saav, sõber. Selle asemel, et end keskmisest kiirema tempoga valmis panna, kostub telefonist pomisev mehe hääl: “ma tulen ise, oma autoga.”
.
.
Korraks läheb meel kurvaks. <<Äkki Raul ei viitsigi meiega tulla>> jookseb peast läbi. Tean, et mu muremeel on asjatu, sest Raul ei ole mingi ülelaskja mees ja mingi hetk ilmub ta niikuinii välja. Nagu mutt, kellel on maa-alusest pimedusest villand saanud.
.
.
NARVA
.
.
Oleksin ilmataadilt päikest ja soojakraade oodanud, aga mis sa teed, kui tema on otsustanud teisiti ja soovib meid vihmapilvedega teele saata.
.
Mitte kõik meist ei ole Narvas käinud. Otsustame teha põgusa peatuse linnas, mille iga kivi on täis sangviinilist ajalugu. Jalutame mööda konarlikku munakiviteed. Enam kui 700 aastat vana, Narva jõe kaldal asuv, Narva Hermanni linnus, hõikab meid oma suurte, tumepruunide ja poolkaarsete väravate vahelt sisse.
.
Olenemata nutusest ilmast, on linnus nii kaugemalt, kui lähemalt tulnud uudistajaid täis. Saab osta vana head kukekommi, vibu lasta, soovi korral juuksesalgud keskaegsesse soengusse seada ja kaugemalt on kuulda ja näha punastes kuubedes härrasid. Rivis nad seisavad, millest eeldan kohe algavat rividrilli.
.
.
Seisatan. Kaugusesse vaatamist takistab teisel pool jõge asuv vene Ivangorodi kindlus. Paistab teine silmale sama hall ja sünge, kui kogu ida naabrite riigivanker. Ainsat rõõmu lisab kindlusele valge-sini-punane riigilipp, mis vankumatuna, kui vene sõdur, tuules paremale ja vasemale lehvib.
.
Jätkuvalt vaatan suure Venemaa poole ja mõtlen, et küll see maarjamaalane oli ikka sitke rahvas. On Narva linnus kuulnud nii taanlastele, rootslastele, venelastele ja sakslastele, kuid mis on kord juba meie oma, jäägugi meie omaks.
.
Heidan veel viimase pilgu piirile, mis lahutab euroopalikku katoliiklikku läänt, slaavlaslikust õigeusklikust idast. <<Kord avastan ma sind oma seljakotiga>> unistan mõtteis Venemaale reisimise päevast.
.
.
KARIIBI MERI KESET VIRUMAA METSI
.
.
Sõit jätkub mööda kindlat asfaltteed, kuni keerame mitte nii kindlale, auke täis pinnasele. Harri küll üritab aukudest mööda põigelda, kuid mitte alati see ei õnnestu. Aukudest läbi põrutamine tekitab minus tunde, et olen Aafrika safarile, saadetud, ainult elevandid ja kaelkirjakud on puudu.
.
Meist vasakule jäävad hiiglaslikud konstruktsioonid ja hunnik metalseid, vasekarva torusid. Eemalt paistev tuhamägi annab märku, et oleme jõudnud Narva külje all asuvale elektrijaamade territooriumile. Võsa vahelt paistab punase valgega märk, mis viskab õhku küsimuse, et kas tohime siin üldse olla?. Korraks peatume ja võtame vaevaks arutleda. Kuna tõkkepuud, mis edasiliikumist takistaks ei ole, jätkame sõitu.
.
.
Möödume kahest, peale vaadates, põhikooli poisist. Noorukid vaatavad meid sama üllatunult, kui meie nende rataste pakiraamil tuules lehvlevaid kollast ja rohelist rätikut. “Kas need settebasseinid mitte ohtlikud pole,” küsime kui ühest suust, ise aknast paistvat helesinist laguuni ohhetades ja ahhetades silmitsedes.
.
Pilt: Mihkel Leis
Pilt: Mihkel Leis
.
Halli taeva ja vihmase ilma tõttu on vesi pigem kahmetu ja valkjas. Tavapärane sügavsinine, kohati isegi türkiissininist laguuni katab täna vaid õhkõrn helesinine kiht. Sellest hoolimata on köitev, Eesti helesiniseks laguuniks tituleeritud, kaldal seismine.
.
Vesi on tugevalt leeliseline, mis annab sellele ka omapärase helesinise värvi. Vee ph tase on üle 12, mis tähendab, et see on tugevalt söövitav. Kõrge ph tase muudab efektsed laguunid väga ohtlikuks ja igal võimalikul juhul tuleb kontakti veega vältida.
.
Pilt: Mihkel Leis
Pilt: Mihkel Leis
.
Kuigi on ilus, mis seal salata, ei suuda varjata oma pettumust ilma suhtes. Lootus püüda pildile helesinine laguun ja kuum päike, imiteerides Eestit kui mõnd Kariibimere saart, jääb siiski selleks korraks vaid ilusaks illusiooniks.
.
.
KUREMÄE KLOOSTER
.
Pilt: Mihekl Leis
.
Meid tervitab, panen talle nimeks, Ljuba, kui kloostri väravate taga asuvast kohvikust sisse astume ja suure innuga jäätist valima hakkame. Ljuba on reibas ja rõõmsameelne. Eesti keelt puhub ta sedavõrd suure õhinaga, et mulle jääb justkui mulje, et ega tal tihti seda võimalust pole. Ljuba meenutab mulle mind ennast, kui Mehhikosse jõudes oma kesist hispaania keelt alalõpmata demonstreerida tahtsin.
.
.
Pühad väravad on suletud. Sealt kaudu liikuvat vaid piiskop ja läbi väravate tuuakse ning viiakse siit ilmast lahkunud. Meist keegi piiskop ei ole ja maist elu jätkub samuti küllaga ja meil tuleb kasutada teist sissepääsu. Kordades väiksem, roheliseks võõbatud metallist uks, mille ülaserva kaunistab kuldne õigeusu rist, on aga kenasti valla.
.
Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territoorium tervitab piinliku täpsusega laotud tänavakividest teega, mille mõlemale poole jäävad äärekividega ümbritsetud aialapikesed koos vihmast longu vajunud põõsaste, puude ja värviliste lilledega. Tee viib otse viiekuplilisse Jumalaema Uinumise peakirikusse.
.
Pilt: Mihekl Leis
.
Kuremäe keskusesse, piirkonna kõrgeimale künkale, rajatud klooster on ainuke Eestis. Legendi kohaselt nägid kohalikud karjased 16. sajandil ilmutust. Hiljem leiti ka iidne tamm koos õigeusu ikooniga. Sellest ajast peale hakati mäge kutsuma “Pühitsa” ehk pühitsetud kohaks. Sündmuse mälestuseks rajati mäele ka väike kabel.
.
Kloostri territoorium paistab piiritu. Peale vaadatuna ei saa kohe arugi, et kust saab alguse ja kust saab lõpu. Kloostrielu ja ajaloo huvilistele jagub avastamisrõõmu tükiks ajaks. Kel huvi veelgi suurem ja sügavam, sellel on võimalus nunnadelt tellida ekskursioon ja käia kohtades, kuhu lihtsurelikku muidu ei lasta.
.
.
Meie tee siit pühakojast jätkub. Ei lähe kaua, kui leiame end keset metsa, Ida-Virumaa kõrgeimas punktis (94m merepinnast). Jalutame mööda vihmasajust libedaks muutunud treppi, Iisaku vaateplatvormi tippu. Silmale avanev vaade on ilus. Nagu vaataks kunstiringkonnas kuulsust koguvat maali. Mets on justkui kindla pintslitõmbega roheliseks võõbatud. Siin-seal on näha tume- ja helerohelist värvidemängu. Peale selle, et silm seletab lõputut metsa ja põllumaad, avaneb vaade põlevkivikaevandustele, tuhamägedele, rabadele, Peipsi järvele ja äsja külastatud Kuremäe kloostrile.
.
.
Päev saab ilusa lõpu süües maitsvat, kohalikku suitsukala, kuuma sauna ja tiiki, karastavasse, vette hüppamisega. Sekka mängitakse lauamänge, tinistatakse kitarri ja tuntakse rõõmu, küll vihmasest, aga siiski kodumaisest suvest.
.
.
MIDA PÕNEVAT OLED SINA IDA-EESTIST AVASTANUD?
.