Vajutan meloodiliselt kõlava äratuskella kinni. Kell, telefoniekraanil, näitab 4.45. Kõnnin Haile voodist mööda ja sikutan teda varbast. “On aeg!”. . Viimased päevad on olnud pilvised, kohati isegi sajused. Aga ega sellel ilmal ei tasu end lollitada lasta. Kui päike ei paista, ei tähenda see, et soe poleks. On ikka küll. Nagu vanapaganal oleks põrgus külas. . …
“Danny soovitas kõik väärtuslikud asjad siia jätta. Aeg-ajalt pidavat kohalikele meeldima gringodelt asju näpata”, vuhiseb Maryann tuppa. Panen kaamera kappi tagasi ja loodan, et telefon ajab asja ära ja klõpsib mõned ilusad pildid kosest. . Teel bussijaama käime poest läbi, millestki on vaja lõuna valmistada. Haarame ka pipa fria’d (roheline kookos). Ilm pole palav ega midagi, vähemalt hetkel …
Kell on kolm öösel. Üritan magamiskotist, maas magamisest valusaks jäänud puusi välja ajada. Õues on pime. Ainult kollased tuled virvendavad taamal. . Kahe tunni pärast lubas, et hakkab valgeks minema. Siis saab seiklema hakata. . Lennujaamas on elu lahti läinud. Inimesed sagivad, kohvreid järel vedades, ringi. Üks neidis jääb kohe eriti silma. Panen talle nimeks …