Olen tegelikult korra enne kajakiga sõitmas käinud. Mõned aastad tagasi, Tais. Tegemist oli toona kaheinimese kajakiga. Emps istus ees, mina taga. Olgem ausad, mina hoidsin lihtsalt oma ahtrit ankrus ja emps, vana musklinaine, tegi kogu töö ära. Ma ei valeta kui ütlen, et ma vist ei võtnud mitte kordagi isegi aeru kätte. Tookord oli minul kaasreisija roll.
.
Kuid seekord ei ole seda empsi kohe mitte kusagilt võtta, nii et mul tuleb üksi merele minna.
.
Ilm on soe, mitte öelda palav. Mõned pilved siin ja seal, kuid kõik tundub kajakitamiseks sobilik. Kindlasti ei ole mul aimu, milline see ideaalne ilm kajakiga sõitmiseks on, aga mulle, võhikule, käib küll.
.
Vean selle kajaki enda järel vette. Ühes käes aer, teises kajakk. Nii ma mööda seda liiva vaikselt kohale jõua. Ajan selle asjanduse vette ja istun karmauhti sisse. Ossa raisk. See asi laseb küll läbi. Tagumik juba puhta märg. Meenub, et mul on Ipod tagataskus. Lähen kaldale tagasi. Jätan püksid kus kurat, Ipod’i lükkan tisside vahele ja teen uue katse. Ja seal ma lähen. Tasa ja targu.
.
Sõuan pikki kaldaäärt. Ega ma kaldast väga kaugele ei julgegi minna. Mine sa tea millal see asjandus ümber võib minna. Eriti kui seal istub tšiika, kellega koguaeg midagi juhtub.
.
.
Olen juba hea tund aega siin ookeani peal loksunud. Kuulan muusikat, laulan nagu Kadri Järve- oi kui kõvasti ja oi kui valesti. Aga hei, keegi niikuinii mind ei kuule ja kaladel on ka arvatavasti savi. Ehk olen viimased sootuks ära hirmutanud, sest ma pole ühtegi veel näinud.
.
Vesi on siin oioi kui sinine. Vahel tumedam, vahel jälle heledam. Enamasti on põhi koguaeg nähtav, mis tekitab kuidagi hea turvalise tunde. Kuid kui asi õige tumedaks läheb ja põhi sootuks kaob, siis on ikka pisut hirmus ka. Mis siis kui mingi elukas sealt veest välja hüppab.
.
Heakene küll, keeran selle kajaki ümber ja hakkan tagasi sõudma. Tund aega ookeani peal on teinud mu julgeks. Mööda kalda äärt sõitmine on memmekatele, nii et otsustan lõigata ja lähen otse tagasi.
.
Aerutan, laulan-laulan, aerutan. Vaatan, et päike hakkab täitsa pilve taha ära kaduma ja tuul vaikselt tõusma. Heidan pilgu selja taha. Kas sa teed nalja? Taamal on suured tumedad pilved, mis lasevad vett läbi. Äikegi sähvatab kord siin, kord seal.
.
.
Kajakis olles ei saa keegi kunagi teada, kui hirmust püksi pissin.
.
Tuul on juba üsna tugev ja lained on vallutanud ookeani. Mul on kummipardi tunne. Pigem loksun siin vees, ühe koha peal, kui kusagile poole liigun. Nüüd olen juba keset ookeani ka, nii et tagasi teed pole ja annan oma kartmatu meelega aerule valu.
.
Sõuan mis ma sõuan, aga see kallas ei taha mitte kuidagi lähemale tulla.
.
Kuid siiski. Täpselt poolteist tundi hiljem tõukab suur laine mind kaldasse. Panen kajaki tagasi, kust ma selle võtsin ja torman enne suurt vihma ja tuult kosmoselaeva peitu.
.
.