On pühapäev. Päev, mil unine Vietnami väikelinn, Bac Ha muutub värviküllaseks ja ärkab kui karu talveunest. Päev, kui selga pannakse oma parimad kostüümid. Käes on aeg- aeg osta, müüa, kaubelda, süüa, näha tuttavaid ja riisi veini pudeli taga nädala sündmused maha saada.
.
Tere tulemast iganädalasele Bac Ha marketile.
..
Ema Marina pani eile rolleriga matsu. Armid käsi ja jalgu kaunistamas, ei ole ta väga vaimustatud ideest, et tal tuleb mitu head tundi mööda kitsaid mägiteid, üles ja alla, mingil ebakindlal kaherattalisel põristada. Ei jää meil muud üle ja paneme selle emme papsile selja taha, varumehe pingile istuma ja põrutame turule.
.
Kilomeetreid Bac Ha’sse ei ole palju, nii umbes 100. Tee on kurvikam kui mõne eevatütre puusad ja kitsas, kui ostuhullu rahakott kuu lõpus, kestab sõit siiski pika kolm tundi.
.
.
Sõit ei ole igav, hoopis vastupidi. Seljatame mitmeid redeleid meenutavaid põllumaid, mõni tumedam rohelisem kui teine. Möödume nii mõnestki, smaragdina virvendavast riisipõllust. Võtame aja, et peatuda ja vaadata. Heidame pilgu kohalikele naistele, kes paljasjalu, kes üle põlve rohelisi või punaseid kummisääriseid kandes, üks haaval, kirgas rohelisi tutikesi muda sisse torkavad. Seisan ja jään mõttesse- ei tea kas see on neil igapäevane tegevus või siis nagu meil kardula korjamisega, et nädalavahetuseks aetakse mansa kohale, et töö tehtud saaks? Küsimuseks see jääbki.
.
.
Sõit jätkub. Ikka aina üles ja üles. Oleme jõudnud nii kõrgele, et kimame suisa pilvedest läbi. Külmgi on ammu naha vahele pugenud ja oma valge-musta triibulise salli olen maskiks näo ette tõmmanud. Näpud, need on juba tükimat aega tuimalt gaasi keeranud.
.
Aga nagu elus ikka, kusagil nurga taga paistab alati päike. Nii ka siin. Kitsas mägitee looduskaunis vaadetega on asendunud väikelinnaga, vähemasti nii mulle esmapilgul tundub ja päikegi paistab juba kõrgemalt. Tunne on hea, kui veri hakkab jälle ringi käima.
.
.
.
BAC HA MARKET
.
Bac Ha turg on iga pühapäevane, üks suurimaid ja põhja Vietnami nimekamaid. Kindlasti annab marektile teatavat sära ja omanäolisust Hmong (hõim Hiina, Vietnami, Laos’e, Myanmar’i ja Tai mägipiirkondades) inimeste energilisus ja värviküllased rahvariided. Rahvasugu koguneb, et osta ja müüa kohalikku toodangut, mida on ehk raske mujalt leida. Autentsuses peitub võlu ja seepärast on turg fotograafide mängumaa. Kohalikud pööravad pildistajatele siiski vähe tähelepanu, sest äri vajab ajamist ja selle asemel, et laia suuga poosetada, võetakse turupäevast maksimum.
.
.
Kesk-Ameerika inimesed, ka nemad on suured turupidajad. Seal elades ja reisides käisin nii mõnelgi. Korra võtsin ekstra sõidu Chicicastanangosse, sest kuulduste järgi olevat sealne turg suurim ja vingeim, mitte ainult Guatemalas, vaid terves Kesk-Ameerikas. Oli. Kahtlemata oli!
.
Kuna Chichi market jättis mulle kustumatu mulje, tunnen, et tänasel on raske seda ületada. Väga rumal minust. Selle asemel, et olla avatud meelega ja võtta pakutavast maksimum ning hinnata kohalike hõimude ponnistusi, kes jalutavad kaua ja pikalt, et näidata ja müüa seda, mis nad on valmistanud, ootan mina egoistlikult midagi suuremat ja paremat. Miks ometi ei suuda me kunagi rahul olla?
.
.
.
TURUL NÄLGA EI JÄÄ
.
Jalutame mööda tolmust, kohati kividega sillutatud turuplatsi. Kes on redised ja piprakaunad asetanud otse maha, kilele, kes müüb ananasse termokasti pealt. Mõned on kokkuklopsitud lauad ja toolidki kaasa vedinud, samas kui teised kükitavad lihtsalt tagumikud maad ligi. Kuid mis neil kõigil ühine- värvilised, triibulised, mummulised vihmavarjud on kõigil, kõrvetava päikese eest varju pakkumas.
.
.
Panen tähele, et pea enamik naisi on end ehtinud kohaliku rõivastusega- üks kireda värvilisem kui teine. Seevastu mehed, need on pigem moodsad, kandes tavalisi (teksa)pükse ja t-särki. Mõni on siiski pühapäeva auks viisakama triiksärgi selga tõmmanud.
.
.
Oleme juba mõnda aega “restorani” alas ringi patseerinud. Tundub, et iga mats on oma köögi püsti pannud ja selle ümber lauad ja pingid asetanud, mis tekitavad korrapärased ruudud tervele söögialale. Lauaäärsed on inimestest pungil ning pulkade ja lusikate abiga luristatakse traditsioonilist Vietnami suppi, Pho’d. Mõnes lauas käib aga käredam sööming ja supi kõrvale tõstetakse pitside kaupa riisiveini.
.
.
Meilgi kõhud tühjad ja võtame ühes sellises köögis istet. Ei lähe kaua, kui kolm kaussi maitsvat leent, täis valgeid riisinuudleid ja silme all lõigatud loomaliha, meie ette asetatakse. Lisamaitseks antakse kauss sidrunit ja mündilehti, ka teravamaitselised tšilli maitseained ei jää supile lisamata. Peale esimest lusikatäit tekib ema Marina näole lai-lai naeratus. Pole kahtlustki, supp maitseb hea.
.
.
Lisaks Pho supile proovime kõiksugu erinevaid, ümmargusi ja ruudukujulisi kohupiima palle meenutavaid, ohtras õlis, küpsetisi. Mis me endile suhu panime, vot see on hea küsimus, aga vähemasti mekib hea.
.
.
.
TURG, KUS KÕIK LEIAVAD ENDALE MIDAGI
.
Parim aeg Bac Ha külastamiseks ja selle täies hiilguses nägemiseks on saabuda vara ja lahkuda enne turistide massi. Viimased tuuakse bussidega kohale kella 10 ja 11 vahel. Varajase saabumisega ei väldi mitte ainult turiste, vaid see on heaks võimaluseks näha marketit täies hoos.
.
.
Kohalikud hõimud toovad varahommikul turuplatsile oma karjad (pühvlid, sead, kuked ja kanad), kondiitritooted, riisiveini, tekstiili, millega hakkab kibe kauplemine pihta. Kariloomade ja tekstiili (riiete) sektsioon olevatki kõige huvitavam just kuni kella 11-ni. Peale seda läheb lahti suur puu- ja juurviljadega kauplemine. See on “puhke” aeg, kus siis omavahel sotsialiseerutakse, nauditakse head sööki ja muidugi aeg riisiveinipudelite avamiseks.
.
.
Kui kõik ostumüügitehingud tehtud ja päevaks tulnud turistid Sapasse tagasi sõitnud, rullub Bac Ha linn taas kokku, oma tavapärasesse igapäevaellu järgmist pühapäeva ja turumelu ootama.
.
.