Tere tere, vanakere!

.

Teine nädal siin Ameerika maal on läbi. Võrreldes eelmisega, siis see nädal oli ikka üle keskmise vihmane. Kuigi ma suviti seda vihma siin raamatupõllul kohe üldse ei salli, siis siin, Indianas, on see isegi täiesti talutav. Korra tuleb räme sahmakas ära ja siis on jälle terveks päevaks rahu majas.

.

.

Ühel päeval sain isegi korraliku tormi osaliseks. Rääkisin just ühe emaga juttu, ise trepi käsipuust kramplikult kinni hoidmas, sest vastasel korral oleks see tuul mind üle tee asuvasse maisipõllule lennutanud. Terve linn oli murdunud puid täis, prügikastid mööda tänavaid laiali ja praht lendas nagu linnud muiste.

.

.

Räägin veits oma üüber toredast host vanaemast, kelle juures me plikadega elame. Vanaema nimi on Jacki, ja ta elab kusagil linna ääres, metsa sees, tal on isegi oma järveke ja puha. Ehtne punamütsikese muinasjutu vanaema. See nädal olime kolmekeisi täitsa omapäi, sest vanaema läks ookeani äärde puhkusele. Enne seda kui Jackie ära läks, jättis meile sõna, et peame kõik kapid ja külmkapi tühjaks sööma. Ütles, et saab meie peale pahaseks kui tuleb reisult tagasi ja kapid on ikka samamoodi toitu täis.

.

.

Aaa, see ka, et kui ma ennast talle esimest korda tutvustasin, siis ta ei saanud päris täpselt aru, et mis mu nimi on. Nüüd kutsub ta ming Kohviks, sest talle lihtsalt tundus, et ma ütlesingi enda nimeks Kohvi.

.

.

Toidust veel nii palju, et eelmine pühapäev käis Jackie poeg ja pojatütar meil ja tõid meile süüa. OI OI KUI PALJU SÜÜA. Neil olevat mingi pidu olnud ja James ütles, et neil polnud sellega midagi teha, ja et toitu mitte ära visata, tõid nad kõik meile. Plikadel justkui pidupäev, sest te ei suuda ettegi kujutada, kui palju need kaks suudavad kahepeale ära süüa. Ütleme nii, et kõik on mega sõbralikud ja maru hoolitsevad. Muretsevad ikka meie pärast, et kas meil on ikka kõik hästi ja kas kõik on vajalik on olemas. Nii tore.

.

.

Mõned naljad raamatupõllult

.

Kolme aasta jooksul ei ole mitte ükski koer minu koti peale pissinud. MITTE KUNAGI. Nüüd, tuli ära, ja mitte üks, vaid lausa hea kaks korda. Esimene koer kergendas oma põit paar sammu kotist eemal, aga ta lasi ikka korraliku kaarega nii et kott sai ka oma sahmaka kätte. Paar päeva hiljem, räägin ühe emaga ja samal ajal mingi väike nähvits lasi koti sanga täiesti täis. Terve päev pidin seda kuse haisu tundma, nagu pissuaari oleks seljas kandnud. Paraku on vist nii, et kui üks koer korra sortsu kirja paneb, siis kindlasti viimaseks see ei jää. Vaatame siis suvelõpus, et mis skoor mul tuleb ja mitu koera on mu kotil hädal käinud.

.

Jooksen mina autost ühe maja juurde, uksele koputama. Kõnnitee oli pisut porine ja vana hea Kadri Järve, tõmbas sellise kaabeka ja külglibisemise, et isegi Marko Märtin pole selliseks suuteline. Ühesõnaga, panin täiega käna, varbast nina otsani mudaga kaetud, põlv verine- täis värk noh. Toss nägi välja nagu oleksin selle muda täis ämbrisse uputanud. Ei jäänud muud üle kui läksin muda Kustina tolle ukse peale koputama. Vanaema tuli uksele ja ütles, et tal mega kiire ja peab lapselapse mängu vaatama minema või midagi sellist. Siis küsisin, et kas ma saaksin vähemalt käsi pesta, et just tegin ta aias kaapsu. Siis vaatas mind, vaatas mu jalgu ja vaatas jälle mind- peas mõte, et toda mudahunnikut ma küll endale tuppa ei lase. Ja siis ütles, et toob mulle märja rätiku. Ütleme nii, et märg rätik ajas ka asja päris kenasti läbi.

.

.

.

Vana hea auto ja liiklus naljade seeria:

.

Auto on mul aus ja hea, nagu teate. Üks õhtu hakkan koju sõitma ja tulesid põlema pannes avastan, (siin ei pea päisel ajal tuled põlema) et armatuuri tuli on vast läbi läinud. Nüüd sõidan nagu kotis, mitte essugi ei näe, kiirust saan ka ainult GPS’i pealt vaadata.

.

Üks hommik hakkan tööle sõitma ja mida näen, rehv on tühi mis tühi. Alguses ei osanudki nagu midagi teha, sest olen ainuke inimene majas, kes omab autot ja vanaema peesitab kusagil palmi all. Õnneks oli mul vaenaem poja number, kes elab meil üle põllu ja tõmbasin talle kõne peale. Ütles, et no problemo ja mõne aja pärast onu platsis.

.

.

James tuli oma töökaaslasega, too viskus kohe auto alla ja hakkas rehvi üle vaatama. Vaatab mõnda aega ja ütleb, oioioi, selle rehvi pead sa küll välja vahetama, see on sul sile nagu ringraja masinal. Sile oli ta küll. James tõmbas oma naisele kõne peale, andis rehvi andmed ja palus tal hinnapäringu teha, et kust ma endale kõige soodsamalt uue saaksin. Hetke pärast oli James’i naine hoovis ja korjas minu ja mu rehvi peale ja läksime uut ostma. Sain viimase suht ässa diiliga, või no ma ise arvan nii, 61$ läks kokku.

.

Ema viis mind tagasi koju ja olin ise valmis juba uut rehvi alla panema. Enne seda James veel küsis, et kas Eesti tüdrukud oskavad seda teha.? Ütlesin, et ouou, kui üled raaamatutüdruk, siis pead sa oskama kõike ja pole asju, millega Järve Kadri hakkama ei saaks. Boom šakalaka.

.

.

Õnneks läks aga nii, et kui koju tagasi jõudsime, siis tuli ka James sinna oma semuga, ja too semu vahetas naksti rehvi ära ja tööpäev võis alata. Maru hea, kui su ümber nii palju abistavaid inimesi on.

.

.

Huumor meestega:

.

Eile hommikul, valgusfoori taga seistes, seisis mu kõrval ka üks noormees, jalgrattal. Hetkeks vaatasime Robertaga tema poole ja poiss saatis mulle õhu südameid. Vot ei teadnudki kohe kuidas reageerida….

.

See Walmarti kutt, kes mulle abieluettepaneku tegi on ikka väga visa. Isegi üle keskmise, võib öelda. Saadab mulle järjepanu ikka sõnumeid. Pühapäeva õhtul isegi helistas. Kuna ta helistas võõralt numbrilt, siis võtsin kõne vastu. Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei saanud mitte kui midagi aru, mida ta rääkis. Need mustad räägivad ikka täiesti oma inglise keelt. Ühesõnaga, ma ei viitsinud temaga rääkida ja andsin telefoni Robertale, et ta räägiks temaga. Kuna me ei saanud temast kuidagi lahti, siis kasutasime vana head paberi krabistamise trikki ja karjusime, et kõne katkeb ja panime toru ära. Mõne aja pärast tuleb sõnum, kus poiss on kurbusest ahastuses ja ütleb, et ma ei pööra talle üldse tähelepanu. Ma kohe ei oska midagi selle peale öelda.

.

.

.

Politsei saaga:

.

Eile õhtul kui hakkasime Muffiniga (Roberta) töölt koju sõitma, siis tegin punase tulega parempööret. Üldjuhul võib seda siin teha, ainult kui pole kirjas, et ei tohi. Midagi muidugist ei pannud seda kirja tähele, mis keelas parempööret. Nii kui pööre tehtud, olid vilkurid taga. Politsei tuli sinna, andsin oma dokumendid ja hakkasin kohe temaga pläkutama, vana hea nõks kuidas politseiga toime tulla. Läks siis tagasi oma autosse minu dokumente üle vaatama. Tuleb tagasi, mitte üksi, vaid hoopis kahe teise politseiga. Rääkisime juttu, plaksutasime ripsmeid ja naeratasime kõige laiemat naeratust, mille peale kutid ütlesid, et nad ei oska mu roosa juhiloaga midagi peale hakata ja lasid meid minema. Ja nii lihtne see oligi. Nii et jätke meelde, kui tahate teada kuidas politseiga hakkama saada, siis andke teada, ma juba täitsa maaster selles. 

.

Muidu on elu pull ja nalja saab üle keskmise. 

.

.