Täna oli meil maru pühapäev. Alustasime seda, nagu ikka, tavapärase miitinguga, peale mida läksime jäätist sööma ja seda meie OL’i, Madise kulul. Tasuta jäätis kõigile, halleluuja.
.
Ohh, te oleksite pidanud nägema meid seal jätsikohvikus, nagu väiksed lapsed kommipoes. Kõik olid nii äksi täis ja ei osanud midagi valida. Ja kuna keegi ei osanud midagi valida, siis otsustati võtta ja proovida kõike, mis vähegi sai, nii et kõik topsid lasti pilgeni erinevaid jäätisi täis. Peale selle ei koonerdatud ka kõiksugu erinevate lisanditega, kõik läks käiku.
.
.
Olen aus, hindasin seekord oma võimeid üle ja mingi osa jäätisest jäi isegi alles. Peab tõdema, et selle paari kuuga on jätsimagu omajagu koomale tõmbunud.
.
.
Peale jäätist ootas meid iga pühapäevane aktiviteet, milleks seekord oli Nascar. Alumni (endine raamatumees), Erik, tuli oma sõbraga meile järgi, et saaksime kõik koos ringrajale sõita. Piletid olid meil juba eelnevalt, Eriku poolt ära ostetud ja saime need suhteliselt hea hinnaga, 30$. Nagu aru sain, olid need kõige odavamad piletid ja mitte istekohtadega, vaid raja ääres muru peal, et istu kuhu tahad.
.
.
Kuid Erik on meil nii kõva mees, et kohale jõudes tehti sahker mahker ja saime mureta tribüünile istuma. Erik jäi turvameestega juttu rääkima ja meie, 11 eestlastest, nagu muuseas läksime sisse ja nautisime kogu melu ja sõitu nagu kuningad muiste.
.
.
Vauvauviivau, oli see vast melu, ütlen ma teil. Huvitav oli see, et sinna võis kaasa võtta nii oma söögi, kui ka joogi. Maru pull oli neid ameeriklasi vaadata, et kuidas nad oma, pilgeni täis, jääkaste treppidest üles vinnasid. Vahepeal jäid poole trepi peale seisma, et hinge tõmmata ja higimull otsmikult ära pühkida.
.
Nii kui sõit pihta hakkas, kaevasin nitro kiirusel oma kapsarohelised kõrvatropid välja, sest ilma nendeta oleks mu kõrvad küll rabanduse saanud. Nii me siis seal istusime ja vaatasime kuidas autod autode järel vasakkurve võtsid. Üksteisega me väga ei rääkinudgi, mitte et me poleks tahtnud oma eufoorilisi muljeid jagada, vaid lihtsalt me ei kuulnud mitte midagi. Hullem kui diskoteek või rokkkontsert.
.
.
Igal juhul oli tegu ägeda kogemusega. Kuid siiski, midagi väga üüber erilist mina sellest ei leidnud. Kaua sa ikka jõuad neid kihutavad autosid vahtida. Põnevamaid hetked olid kindlasti need, kui keegi vastu seina sõitis ja rajal piruette tegi.
.
Elu on ilus ja hea!
.
.