Ja jälle on käes pühapäev ja jälle on ühe nädalaga ühele poole saadud. Päevad muudkui mööduvad ning suve lõpp tuleb varksi aina lähemale ja lähemale. Kõigest kolm nädalat on veel minna. Vahel tundub see aeg nii pikk, teinekord jällegi suisa vastupidi. 

.

Oleme endid siin Ohios kenasti sisseseadnud. Pesa on meil mõnus, pere on tore ja nalja saab rohkem kui kahe dollari eest kokku. 

.

.

.

Ohio pere

.

Paar sõna meie võõrustaja perest ka. Mees ja naine, lapsed ammuilma suured, lapselapsedki olemas. On nad varasematel aastatelgi vahetusõpilasi majutanud, seda küll keskkooliõpilaste näol. Meie oleme esimesed eurooplased ja esimesed plikatirtsud, kes neil on. Ema näeme üldjuhul ainult laupäeva õhtuti, korra ja pühapäeva päeval, korra, nii et täpselt kaks korda nädalas. See vastu isa, on meie suurim fänn üldse. Iga õhtu ootab meid koju ja uurib, et kuidas meil päev läks. Nii kui meil mingi mure, on temal suur soov meid aidata ja maailma parandada.

.

Karol rääkis talle loo, kuidas üks mutt talle politsei kutsus ja temaga ebaviisakas oli. Isa ütles selle peale, et järgmine kord kui mingi jama on, siis tõmba mulle kõne peale ja tulen kohale ja ajan asja korda. 

.

Eelmine pühapäev, oleme meie, tüdrukud köögis ja isa tuleb sinna ja esitab küsimuse, et kes meie eest vastutab kui me siin oleme ja kui meiega peaks midagi juhtuma, a la mingi õnnetus. Alguses ei saanud ma tema küsimusest kohe aru. Siis proovis seletada: “Noh, et kui näiteks mul siin kodutrepil komistate, kukute ning näiteks jalaluu murrate. Selles suhtes, et minul ei ole sellist raha, et teie haiglaarveid maksta.”

.

.

Hakkasin selle peale natuke muigama ja mõttes mõtlesin, mida küsimust. Aga mis välja tuli, osad ameeriklased elavad hirmus, et kui midagi nende koduterritooriumil kellegagi juhtub, siis nemad on selle eest vastutavad ja pärast peavad ulmelisi valurahasummasid välja käima. Näiteks see lugu, kus naine tellis McDonaldsist kohvi, võttis lonksu ja kõrvetas suu ära. Hiljem kaebas too sama naine pererestorani kohtusse, et talle antud kohvi olevat LIIGA kuum ja sai selle eest miljoneid.

.

Meie Meryl hakkas selle peale mõte kohe liikuma: “Kadri, kui raamatumüük ei lähe, lähme Mäkki, panen jääd põrandale, sina astud peale, libised ja kukud ning peale seda elame ilusat elu.” Plaan missugune. Mery lisas veel lõppu: “Milline idekas plaan. Vaata kui palju me selle eest reisida saaks ja kui palju süüa saaksime kõigile aafrika inimestele osta.”

.

Kuid muidu on pere maru armas ja tore, poputavad ja hoolitsevad meie eest väga hästi.

.

.

.

Jutte raamatupõllult

.

*** Ameeriklastel on omamoodi komme passida. Lihtsalt vahivad ja jõllavad. Nagu midagi muud targemat ei oleks neil oma eludega peale hakata. Teinekord on neil veel suud ka pärani. Siis vahin neile otsa, naeratan ja karjun:”[piiiiip], mida sa passid?”. Sõidad kellestki mööda, passivad; oled valgusfoori taga kõrvuti, passivad; jooksed tänaval ringi, istuvad oma garaazis, passivad; sööd kusagil hommikust, nemad joovad kohvi ja endiselt passivad. Vahet pole kus sa oled või mida sa teed, nemad ainult passivad ja passivad. Saage üle oma väikelinna mentaliteedist, kus teil on vaja kõiki ja kõike teada. Elus on muudki peale kuulujuttude.

.

*** Eile käisin ühe pere juures, üritades ema kätte saada. Toda isa olin juba korra, eelmisel nädalal näinud. Seegi nädal nägin enne isa kui ema. Isa näost võis välja lugeda, et ta on üle keskmise väsinud, korralik padjanägu oli ees, nagu poleks terve nädal voodit ja patja näinud. Küsisin siis, et kas magamata ööd selja taga. Mis siis tema selle peale- “eiei, olen lihtsalt kivis, tegin just kanepit”. Samal ajal jooksevad lapsed tema seljatagant välja.

Sellistele vendadele on mul öelda ainult üht- turakas, raisk, kasva suureks ja hangi elu. Kui jutt raamatutele ja ostmisele läks, võite korra arvata, mis sealt tuli, “raha pole”. Tahtsin isale ukse vahelt karjuda, et oled mõelnud, ehk peaksid savu raha kõrvale panema ja oma lastele normaalne isa olema.

.

.

*** Nädal tagasi läks autol roolivõim katki, mitte öelda, et see suht mäel, otsakorral omadega. Igatahes, lugu selline, et ühel kenal päeval ei tahtnud rool enam keerata, seda just vasakpööret tehes. Tekkis juba tunne, et minust on saanud traktorist ja künnumees. Nüüd lugu hoopis teine, traktoristist on saanud tankist. Kui kusagile poole vaja pöörata, siis panen kogu oma jõu mängu, vastaselkorral sõidan ainult otse. Nagu aru saate, on auto olukorras, kus ta linkab-lonkab-koliseb-ja möliseb. Kuid selle vastu leidsin eile lahenduse, panin raadio valjemini tööle, et ma ei peaks kuulama kõiki neid kaebehelisid, mis mu punane nool teeb. Aga järgmised kolm nädalat peab kenasti vastu, visa hing, ei muud.

.

*** Eelmine nädal käisin koputamas ühele lastepäevahoiu uksele. Isa askeldas õues ja ema ei olnud kodus. Eile kui tagasi läksin tuli “isa” uksele. Ainult selle vahega, et isa oli transformeerunud naiseks- kõrvarõngad kõrvas, lilleline särk seljas ja huuledki värvitud. Olin segaduses, suures segaduses….

.

Et uus nädal tooks teile palju toredust!

.

.