Pea on eilsest Elise sünnipäeva tähistamisest õige valulik ja olemine üle keskmise pohmelline. Sõber Raul ikka armastab hädaldada, “küll need pohmellid lähevad iga aastaga aina vähem talutavamaks”, samas, kui ma ise peaks viis päeva pohmelust põdema, siis ma jätaksin isegi Prosecco limpsimise kus kurat. Aga tõsi ta vist on, mida vanemaks saad, seda hädasemaks see olemine läheb, isegi peale väikest tipsutamist.
Mingi vaevaga olen saanud juba ammu tühjana ja nukralt mõnd reisu oodanud punase seljakoti hilpude ja Kalevi krõmpsuvate piparkookide ning sõbrapäeva šokolaadidega täidetud. Ehk sai mõni paar trussikuid ka ikka kaasa pakitud, jään korra mõttesse. Peaasi, et pass olemas oleks ja sulgen enda järel ukse.
Emme pakub lennukasse küüti ja issi saadab telefonitsi kallistusi, justkui oleksin taas aastateks kusagile pagemas.
Nagu ikka, olen üks viimaseid inimesi, kes lennukisse astub. Peikaga videokõne pooleli, leian oma istekoha. “Vabandust, te istute minu koha peal, aga pole hullu, võin ise ka akna alla istuma minna”, teen kaasreisijale märkuse. Noormees viisakas ja istub end ringi.
Hetke pärast käib pauk ja noormehe veepudelilt lendab kork ja gaseeritud vesi purskub pudelist välja nagu aktiivseks muutnud Acatenango vulkaan Guatemalas. “I gots this”, vaatan kuti piinlikkust tundvatesse silmadesse ja lähen talle vetsu paberit tooma. “Nice as always”, on ka Itaalias resideeruv peika veepudeli sündmusest osa saanud.
Peikaga kõne lõpetatud, helistab Timo. Kõne saatmas stjuardesside igapäevane päästevesti drill ja paremale-vasakule-otse-ümberpöörd kätega vehkimine.
“Fire”, ilmselt kuulsin väga valesti, aga samas, sellest piisas, et kas või millisekundiks minu tähelepanu saada. Lennuk teeb kummalisi hääli. Nüüd kustusid tuled sootuks ja stjuardesside kaunis rividrill leidis kiire lõpu, sest lennukis valitsevas pilkases pimeduses ei ole niikuinii nende kätega vehkimist näha.
“Fire! Fire! Fireeeee!!!!”, kostub kellegi hädakisa mõned read eest poolt. Akna all istunud noorhärragi on ootamatult mulle sülle hüpanud.
Mida
Vaatan ringi ja püüan olukorda hinnata. Tõsi ta on, et siin lennukis valitseb paras kaos- stjuardessid jooksevad mööda vahekäiku edasi ja tagasi; minust nõks taga pool istub sinist jakki kandev eesti neiu, kelle nägu on täis hirmu, mida ta pole ealeski varem tundnud; kes on suisa paanikas: “Fuck you! I wanna get out of this plane!!!”, jookseb hispaania päritolu, vähemalt tundub nii, noorsand lennuki ette otsa. Mis ta arvab, et on mingi Hulk, kes suudab end läbi kinnise ukse välja pressida?
No ja siis olen seal mina, vana rahu ise. Peale selle on mul ka loll irve näol, loetledes peas kõiki püssirohutünni otsas istumise kogemusi kokku: perse läinud purjetamine, nibin-nabin surfates uppumisest pääsemine, kokku kukkunud kops, röövi ohvriks langemine JNE JNE. Seega, selles põlevas lennukis istumine ei tule mulle kohe üldse mitte üllatusena.
Lennuk keerab otsa ringi ja sõidab tuldud teed tagasi. Akendest peegeldub päästeautode vilkurite valgust ja näha on ka kiirabiautot. Ei tea, äkki saab veel Reporterisse ka?
Õhkkond on pinev- kelle ainuke soov on lennukist nii kiiresti kui võimalik välja saada, kes soovib infot ja hetkel toimuvast mingitki ülevaadet, kes soovib lihtsalt oma sihtpunkti kohale jõuda. Kammooon, peika ju ootab.
“Kõik kes soovivad saavad lennukist lahkuda. Midagi tõsist ei ole, nii et suure tõenäosusega lend toimub, aga teatava hilinemisega, sest kogu pagas on vaja välja võtta ja uuesti sisse tuua.” edastatakse salongi personali poolt mingisugune info. Sellele teatele eelnes muidugi täpne olukorra ülevaade, et kuidas ja kus ja miks põleng ning leegid aset leidsid. Olen aus, ega ma väga midagi aru ei saanud.
Pool lennukist jäi kohe peale uste avamist tühjaks. Teine pool on pigem maybe, maybe not suhtumisega. “Kuigi samas, ma ei tea kui otstarbekas oleks lennata selle sama lennukiga, mille turbiinid hetk tagasi leeke välja purskasid.” jagan valjuhäälselt oma mõtteid.
Aga jällegi, elus tuleb olla maaaaaaru rahulik ja tark ei torma.
Omad hoiavad ikka kokku ja meil on tekkinud lõbus viieliikmeline kodanike selts, kes omakeskis arutavad kuidas toimima peaks, mis oleks mõistlik ja mis mitte.
Helistatakse piloodist isale, lennukoolis õppivale peikale ja tuttavale, kes on juhuslikult lennukite mehhaanik.
Kui üks ütleb “ikka juhtub” ja teine “see on täiesti okei”, oleme otsustanud pardale jääda, sest ega Lufthansa uusi pileteid niikuinii ei kompenseeri.
UMBES 2h TUNDI HILJEM
“Oleme lasknud lennukit kontrollida, aga tahame teha ühe lisakontrolli, et 100% kindlad olla. Paraku ei ole mehhaanik siin ja tal võtab tund aega, et lennujaama jõuda, nii et laseme teid lennukist ootesaali edasist informatsiooni ootama.” võtab kapten meiega isiklikult ühendust.
UMBES JÄRGMISED 1.5h HILJEM
Toimub katse number kaks ja need vähesed järelejäänud registreeritakse taaskord Tallinn-Frankfurt lennule. “On kaks võimalust, need kes pardale otsustasid tulla on kas väga meeleheitel või ollakse väga positiivsed”, naljatleb minu taga istuv Saksamaal töötav Eesti neiu.
Kogu selle suure möllu peale läksid vahepeal lennuki tiivad jäässe, mille puhastamisest saame nüüd akende vahendusel osa.
UMBES 1h HILJEM
“Cabin crew, please take your seats for take-off.”
Sellist vaikust, mis lennuki salongi hetkel täidab, ei ole mina enne kuulnud. Keegi ei julge hingata, mõne iroonilise nalja või kommentaari tegemisest rääkimata. Õhku me tõuseme ja seekord ilma turbiinidest tulevate leekideta. Ja ka kohale jõuame. Küll aga peab täna õhtul Veneetsia asemel Frankfurdiga piirduma.
Lufthansa kriisikommunikatsiooni meeskonna töö oli kiire ja korralik ning lennujaamas võeti meid avasüli vastu. Lahkelt jagati takso, hotelli ja hommiku- õhtusöögi vautšereid ning ka järgmisel hommikul toimuva lennu pilet sai välja prinditud.
Hea töö Lufthansa, AGA, mu lend hilines pisut üle 12h, nii et üks kopsakas kompensatsioon kulub küll nüüd ära, AITÄH!
Mis ma ikka oskan kõige selle kokkuvõtteks öelda: ELU ON LEHM AGA PULLI PEAB SAAMA!